Vii hääv english brekfäst tuuuu!!

On aeg siis eredamad killud meie reisist teieni tuua.
Reisi algus oli paljutõotav, Tallinna Lennujaamas oleme turvakontrollis. Hakkan seda läbima kui turvakontroll käsutab: "Võtke püksid maha". Mina, et "MISMÕTTES?" Juba oli paar käredamat sõna keelel, kui mees parandas end ja ütles, et" võtke palun püksirihm ära!". Noh kuna see püksirihm käib väga keeruliselt ära, siis paar vandesõna sai pillutud aga rihm sai maha ja turvakontroll edukalt läbitud.
Järgmine etapp, esitan passi ja tädi vahib ja vahib ja palub mõnda teist pildiga dokumenti. Einoh normaalne. Hea, et olid load rahakotis, õnneks jäi ta nendega rahule. Maitsekas viis teada anda, et" Kuulge võrreldes passipildiga olete ikka sitaks vananenud".
Kenasti kohale jõudnud, kolisime siis meie võõrustaja poole sisse (hästi näpitav poiss kusjuures:)
Esimene õhtu toimus tema juures õhtusöök koos tema sõpradega, edasi baaridesse jõlkuma ja jõudsime ka väga lahedasse kluppi La Paloma (päevasel ajal vanurite tantsusaal, päriselt ka:) väga kihvt koht igatahes ja musa oli superhea electro house), kus sai tantsitud mingi kella kuueni hommikul. Igatahes kodu poole jalutades jalad valutasid täiega. Aga õhtu oli mega.
Järgmised päevad möödusid Barcas linna peal tiirutades, Tapas baaris super naeruõhtut veetes, rannas ja rannavollet tagudes, pluss viidi koos suure seltskonnaga meid õhtust sööma Liibanoni restosse. Ja siis oli aeg Ibizale suund võtta.
Hotelli jõudes saime shoki. Kui te eestis arvate, et inglise poissmehed sakivad siis korrutage see sajaga ja saate selle, mis toimub Ibizal. Seal elutseb levinud loomaliik: inglise mankid. Inglise mankidele on omane kõiki asju ajada täiega lõuates, röhitsedes, jõurates. Ühesõnaga võimalikult valjuhäälselt.
Inglise mankidele on kombeks ka liikuda suurtes karjades, ennast igalt poolt kratsides. Päevitunud on nad üldjuhul seljalt, sest Ibizal on enamus päevitavaid naisi topless ja vaesed mankid peavad seda vaatepilti nähes kõhuli päikest võtma. Esipool on punaselt valge ja tagumine pool olenevalt päevitusastmest punane või midagi pruuni meenutavat.
Mankid suhtlevad hotellis omavahel nii: igaüks oma toas, tubade uksed lahti ja siis hõiguvad omavahel. Krdi nutikas ma ütlen.
Mankid ei kannata eriti alkot ja on enamjaolt totaalselt sassijoonud ennast. Kuidas muidu seletada järgmist vaatepilti, väike manki oksendab hotelli koridoris, ülejäänud kari vaatab seda kommenteerides pealt ja elab kaasa. Maitsekas loomaliik ma ütlen.
Ibizal polegi tegelt muud teha kui juua, päevitada ja klubitada. Väike saar ju, aga nummi.
Ühes kohalikus mankide eest hästipeidetud restos redutades, tegime teenindajale komplimendi kokale, mõne hetke pärast tuli teenindaja koos kokaga tagasi, shotid käes, pidime kokaga siis kokku lööma ja shotid ära jooma. Siuke pull kordus veel korra. Ja siis selgus, et dringid olid tasuta, lihtsalt selle eest, et tänasime kokka. Muy bueno.
Üks õhtu siis võtsime ette ristiretke kohustusliku osa Cafe del Mar-i, kohale jõudes vaatame, et oi see pole ikka see, kuigi silt väitis, et on ikka küll. Tavaline õueterrass, plastiktoolid ja kirved hinnad. Rand oli ka kivine ja künklik seal ees. Tundub, et vahel on legend suurem, kui asi ise (Tal on kõrval 4-5 muud konkurenti, kes on väljanägemiselt isegi paremad ja kunagine monopol on purustatud). Enivei istusime maha, et järsku tuleb eriline cafe del mar vaim peale. Sittagi. Tuli hoopis kelner, kes esitas arve kahe õlle eest, 10 eurot, et siis 5 euri väike pudel. Aga rahvast oli väga palju ja nutikamad istusid seal künklikul rannal oma jookidega. Igatahes vaade oli täitsa kena ja noh vähemalt ära nähtud.
Kuna klubid Ibizal on kirved u. 40-50 euri siis pidime valima, et mida võtta ja mida jätta. Ühel õhtul väisasime avamispidu El Divinos (sebisime väga soodsad piletid). Oodates üüratut diskokompleksi oli esimene lause saalis, et MIS? see ongi vä, rohkem ruume polegi või? Mismõttes???
Üks suht suur saal, umbes nagu Terrarium. Aga pidu oli tegija. Ja no tuju paranes, kui vaatasid et klubis on konkreetselt 5 korda rohkem mehi kui naisi )see oli kõikides klubides nii kusjuures)ja enamus neist meestest ikka väga näpitavad.
Aga Hollika matshomeestel on ikka palju õppida ma ütlen, kui hollikas mehed näpistavad sind peffast, siis seal oli kõrgem matt, kui Birks läks meie asju ülevalt ääre pealt ära võtma, hüppas üks tegelane talle tagantpoolt ligi ja konkreetselt krabas kahe käega persest kinni ja kukkus muljuma. Maitsekas vend ma pean ütlema.
Viimasel Ibiza päeval olime Bora Bora rannas, jäime kõik kambaga magama (olime mingi hetk tutvunud mingite DJ- tegelastega) ja ärkasime ilge peo peale. Tunne nagu oleks keegi sinu magamistoas pidu pannud. Muss mängis, inimesed jõid ja tantsisid. Einoh eks oli ka siis aeg kampa lüüa.
Samal õhtul sebiti meid tasuta Ibiza parimasse klubisse, millest olin terve reisi Birxile inisend. Pacha oli tõesti tase. Mina olin totaalses eufoorias. Musa oli väga viis, siis astus pulti Bob Sinclair, mina niutsusin rõõmust ja mõtlesin et ega enam paremaks minna ei saa, no siis astus letti Steve Edwars ja esitati laivilt praegust superhitti "World, Hold on".
Mina olin juba õnnest rõngaid keeramas kui kõige tipuks astus pulti Martin Solveig. Wickeeed ma ütlen. Tõsiselt superhea seti tegi. Igatahes kell pool kaheksa astusin Pachast välja kingad näpus (arumaisaa miks ma otsustasin kluppi panna jalga mingid eriti ebamugavad kontsaga kingad, mõttetu tsikk ma ütlen). Enivei Pacha on koht, kus lihtsalt PEAB ära käima.
Ahjaa kui Cafe del mar kallis tundus, siis Pachas oli õlu 10 euri!!! Ja õlu ja vesi mõlemad ühe hinnaga. Kokteilid olid vapsee alates 15-20 euri. Hullud!!! Kuidas niimoodi juua saab, ma küsin teie käest?
Igatahes 2 nädalat kulus kiiremini kui oleks tahtnud aga puhkus oli see eest super.

Oiq

Vahel on mul eriti erksad hetked, kus kindlasti ei saa kandideerida karbi kirkaima kriidi preemiale. Tunnistust annavad järgmised episoodid:

Episood nr 1.
Tulen välja kesklinna polikliinikust. Võtan suuna Stockmanni poole. Minu kõndi saadab mingi ilge sahin ja krõbin. Vaatan, kahtlustavalt ringi, et kindlaks teha antud hääle allikas. Ühtegi inimest minu läheduses pole. Terve tee saadab see imelik heli mind ja paranoia aina kasvab. Jõudes Stockmanni on juhe juba konkreetselt koos, et no kust kohas see heli tuleb??? Siis astub mulle ligi üks härrasmees ja juhib mu tähelepanu sellele et mu jalas on need ilged sinised haiglasussid.

Episood 2.
Olen harjunud poes kaardiga maksma. Seisan mina siis kassajärjekorras. Tuleb minu kord maksta. Ulatan kassiirile sularaha. Kassiir ulatab mulle vahetusraha tagasi. Mina võtan elegantse liigutusega pastaka, kirjutan tagasiantud rahale oma allkirja ja ulatan kassiirile.

Episood 3.
Oleme sõpradega kokku leppinud, et lähme koos ühele sünnale. Mina lubasin Kaupsist ühise kingi hankida ja nemad mu Kaupsi juurest peale võtta. Helistavad ja ütlevad, et 5 minutit ja valge Audi ja tule välja. Lähen mina välja, kuna oli juba väga kiire ja seal korralikult peatuda ei saa, olin stardivalmis tee ääres. Tuleb siis valge Audi ja mina hüppan kõpsti sisse. Hüüatan midagi stiilis tsau-meolemejubailgelthiljaksjäänudagavähemaltonkinkkäes. Ja siis vakatan. Autost vahib mulle vastu terve autotäis totaalselt võõraid nägusid. Olin istunud valesse autosse.

Episood 4.
Kõnnin poes. Hoian käe alt kinni ja ajame juttu. Tuleb vastu mingi paarike ja lasen käe alt lahti, lasen paarikese läbi ja haaran uuesti käe alt kinni, ning lobisen edasi. Korraga vaatan, et keegi põrnitseb eemalt mind. See mu kaaslane. Vaatan kiirelt kellel ma siis käe alt kinni hoian, täiesti võõral mehel.

Episood 5.
Olen mina mingil lastemessil. Eemal mängib laps, hoian tal silma peal ja mõtlen omi asju. Minu ees on mingi maskott. Mingi arusaamatu tegelane pika koheva sabaga. Mõtisklen endiselt omi asju, kui korraga maskott kõnetab mind ja palub saba rahule jätta. Olin suures mõtisklusehoos maskoti saba näppinud hoolega.

Episood 6.
Olen Tartus mänguasjamuuseumis. Seal on mingi vana puuhobune, mille seljas saab kiikuda. Selle kohal silt "Istuge selga". No ei lase 2 korda endale öelda. Ronin hobuse selga ja kiigun ja räägin samal ajal juttu. Tuleb korraga hästi kuri muuseumitädi ja hästi õpetajaliku tooniga teatab, et see eksponaat on ainult lastele kasutamiseks. Ei ole vaja öelda, et terve ülejäänud muuseumi külastuse aja olin ma kui potentsiaalne kriminaal tädi eriti valvsa pilgu all.

Õu mai Gaaad

http://web.mac.com/innott/iWeb/E0F26495-B823-45E2-A375-DF1E3DE48547/Inno%20ja%20Irja%20kodukas.html

Peaks nagu ju olema mõistlikud ja asjalikud inimesed. Mul on tõsiselt hea meel nende pärast, aga no tõesti. See on liig mis liig.
Igatahes palun kallid sõbrad, kui kunagi mina selliseks peaks muutuma, siis ootan Teie kiiret sekkumist.

Üldistamine

Üldistamine on mõnna. Ma veel sellel alal meister ei ole, kuid luban Jaanipäevaks ennast parandada. Aga teen esimesed katsetused. Siinkohal peaks eeeskujuks seadma Paavo Kanguri artikli eesti naise ideaalist. Ütleme nii, et üldistamist oskab ta päris hästi.
Ainuke asi mis mind segama jäi oli tema ütlus, et reisile tuleb minna neljakesti. Ok saan aru, et ideaalmees, tema kuuseke (kuuseke on siis selline naine, kelle eluülesanne on lihtsalt ... olla, las tupsuke särab nurgas, vahel võib talle uusi kulinaid osta, peaasi, et ta on nurgas, ei virise ja noh näeb näpitav välja, muu pole oluline, muidugi naabrist vingemad kulinad võiks ka küljes rippuda) ja siin jooksis juhe kokku, kes kurat veel, kui mul välgatas.
Kui sa oled nii kõva mees, ideaalmees siis, pole sul teiste meeste laadselt ühte ego, vaid kaks! Et ühesõnaga reisile lähevad me, myself and I ja kuuseke. Sest nii kõva tegija buukib ka kohad oma egole ja egole nr 2.
See selleks aga mis mulle muret tegi, et ok meil on eestis 500 tugevat ja tõnguvat mehepoega. Aga neile on ju siis vaja naist. Vot ja siin hakkasin mina siis mõtlema, kust leiab ideaalmees naise?
Hakkame siis statistikaga pihta. Kuna artiklist nähtub, et naise ülesanne on olla kuuseke ja mitte vaevata ennast tööl käimisega, kahaneb kohe hoobilt potensiaalsete ideaalnaiste ring. No oletame, et kohe tsahh 60% maha. Ok nüüd jääb meil edasi 40%, mis polegi nagu halb näitaja ju.
Ideaalnaine on blond ja rinnakas ja väga näpitav- noh see on surmahoobiks omakorda 35% kandidaatidest. 5% pole nüüd küll palju aga läheme edasi.
Vanusevahemik on 18-25. Liiga vana ei sobi enam kuuseks, vaja ta updeiditud mudeli vastu vahetada ja liiga noor, noh sellega võib väljamaal igast sekeldusi juhtuda, noore kuuse murdmise eest võid koledasti trahvi saada, seega see ei lähe kohe mitte.
Seega jääb alles mingi 0,25%.
See ei ole hea, absolutselt mitte. Ideaalmehe pärandit on ikkagi ju vaja edasi viia aga kuidas sa viid kui neile naisi ei leidu. See on igatahes tõsine probleem. Väga tõsine.
Oh well, viimases hädas võivad nad ju omavahel semmima hakata. Rasked ajad pole siin midagi vinguda. Lapsi ei saa aga saab kuuekesti reisil käia ja ei pea oma uhkes majas üksi olema, see ka ju midagi väärt.
Kurat see üldistamine on päris kipa, peaks seda tihemini tegema hakkama.
Mina kui luusernaine pean igatahes suu supermehest puhtaks pühkima ja omaette laulma "Jällegi on ainult tühjad pihud.."
A no kuna ma terve elu tavaliste meestega semmind, ega ma ei oskakski selle imeloomaga midagi peale hakata.

Deitimisest - updeiditud

Juhin järjekordselt tähelepanu sellele, et kõik mis bloogis kirjutan ei toimu irl. Need sündmused võivad olla aastatetagused.

Niih aga nüüd asume deitimise juurde, mis on üks parajalt keeruline värk.
Mõelge kui palju lihtsamaks teeks meie elu, kui lähed deidile ja inimesel on otsaees silt "raskekujuline püsisuhte foobia" okok mitte otsaees aga siis visiitkaardi teisel küljel kaunite tähtedega trükituna. Või siis "Suurpere emaks 5-aastaga" või "igavene emme poja". Jajaa see oleks koledal kombel diskrimineeriv, me ei annaks neile võimalust ja blaa blaa.
Lilled - toredad ja nunnud asjad. Aga mõelge mehed selle nunnu asja saatusele. Viite kohtamisel naisele lilli. Naine tassib lilli tundide viisi kaasa. Sööma, kinno, jalutama kuhuiganes. Lõpuks on lillest järel mingi närtsind vars, a kuhugi poetada ka ei raatsi, sest kardad kaaslase verdtarretavat pilku siukse pühaduserüvetamise peale.
Korra jäid lilled deidilt tulles mulle autosse ja järgmine päev sama inimesega lõunale minnes solvus ta südamepõhjani, kui mind autoni saates avastas sealt närtsind lillekimbukese. Kah asi mille pärast nüüd draamat teha, kes minu juures on käinud teavad väga hästi, et mul pole kodus ühtegi lille, sest ma lihtsalt unustan neid elus hoidmast ja tapan nad julmalt oma hajameelsusega. Kui nii väga tahate lilli kinkida siis olge stiilsed ja kavalad, ärge tooge neid esimesele deidile, parem saatke järgmine päev lilled naise töö juurde. Kadetsevad naiskolleegid teevad ära selle töö, et teie zest talletub naise mällu ja te olete väga suure plussi kirja saanud.
Kino - miks peab esimesel kohtumisel minema kinno? Asja point peaks ju olema selles, et tutvuda teise inimesega? Kuidas sa tutvud kinos, kus suurim tabu on rääkimine filmi ajal?
Miks meeldib meestele viia naine mingit haiget õudukat vaatama? Ok enamus mehi konsulteerib enne sinuga üle, et mida vaadata võiks.
Mina olen viimane naine keda viia õudukat vaatama. Minust hullemat võpatajat olen vist ainult korra näinud, kui mu kõrval istus naine, kelle võpatamine ehmatas omakorda mind ja asi nägi välja nagu laine tribüünil spordimängude ajal.
"Alieni" ajal suutsin ehmatada hetkel kui mu käes oli joogitops, millelt olin katte eemaldanud (ärge küsige miks, see on müstika mulle endalegi)igatahes joogitopsi sisu lendas suures kaares üle mu õla. Minu taga istuvad inimesed ei olnud sellisest asjade käigust küll väga häppid. Minu deit oli aga vägagi häppi sest nii palju naerda polnud ta enda sõnul kunagi saanud.

Sürrküsimused - Minu absoluutne lemmikküsimus on :" Kuidas saab sinusugune ilus naine üksik olla?". No mida sa oskad selle peale kosta. Mul on alati kiusatus vastata sama mõtteka küsimusega "A miks sinusugune mees Gay pole?"

Armumine

Üks ilusamaid asju elus on armumine. See tunne, mis kohati teeb sinust täieliku lamba, on nii kõikehõlmav vaimustusepuhang teisest inimesest, et täidab kõik sinu meeled ja ajusopid.
Need hetked, mis jäävad meelde kauaks pärast seda kui armumine ise on ammune minevik.
See vaimustus teisest inimesest paneb su hommikuni üleval olema, et saaks teise inimesega rääkida. Sa võid temaga jalutada teise maailma otsa, mis sest et jalas on maailma ebamugavamaid jalanõud ever.
Isegi suhteliselt ebaromantiline naine nagu mina, tahan korraga jalutada rannas, vahtida päikeseloojangut (olgem ausad sa oleksid nõus selle inimese kõrval ka vahtima värvi kuivamist seinal või seisvaid masuudivaate) ojaaa ja suudelda, suudelda, suudelda. Õrnalt, kirglikult, ennastunustavalt parkimisplatsil, rannas, kusiganes armunutel siinkohal inspiratsioonist puudus küll ei tule.
Panna pea teise inimese sülle ja nautida temaga koosolemist.
Isegi kõige mõistlikumad inimesed suudavad kirjutada armununa kõige idiootsemaid sms-e, sest see inimene on su peas ja hinges ka siis kui ta su kõrval pole.
Sa naeratad iga asja peale, üldjuhul on see naeratus sinu näkku lihtsalt kleebitud, suunurgad ei lähe alla. Sellel ajal konsumeerid sa tohutul hulgal muusikat, võimalikult palju temaatilist muusikat. Armununa on sul tunne et sa suudad kõike, everything is possible.
Sa võid inimesega msn-s tundide kaupa vestelda, telefoni otsas rippuda kuniks aku lihtsalt annab otsad.
Need hetked on pannud inimesed looma kauneimat kunsti, muusikat ja ilu üldse mida on võimalik.
Need hetked on sulle kallid elu lõpuni.
Aitäh.
Ja ennetamaks küsimusteparve: ma pole hetkel armunud, see on lihtsalt kokkuvõte mind vaimustanud hetkedest minu elus:)

Elust endast

Mulle väga meeldib inimesi vaadelda. Väga huvitavaid leide kohtab vahel. Nagu näiteks:
1. Oleme mingil kunstinäituse või asjanduse avamisel. Kuulajatele on pandud üles 2 rida toole, et neile siis diipe loenguid pidada. Mittediibi inimesena istusin mina tagareas, kulistasin veini ja imetlesin diipe inimesi. Esireas üks mimm hakkas korraga oma suure koti kallal sobrama. Sobrab ja sobrab ja seda muidugi suht häälekalt. Mõtlesin, et mis paanika nüüd lahti küll on. Lõpuks jäi kott kaotajaks ja mimm sai kätte kotist soovitud asja. Nimelt võttis sealt välja vardad ja lõngakera ja kukkus kuduma. Einoh õige kah ega suuga teed lossi ja käega ei kärbsepesagi või kuidas see vanasõna oligi.
2. Bussikaaslaseks oli mul hiljuti vanem memm. Istus terve tee kasukas. Vanakooli reisija. Kõigepealt kraamis kotist välja termose ja libistas teed juua ja võileiba süüa. Siis oli aeg meelelahutuseks. Vanakooli tegijale kohaselt võttis memm välja slaidikogu. Ilusti karbis raamivärvide järgi ritta sätitud. Siis võttis mingi riistapuu ja hakkas läbi selle slaide vaatama.
Kui enne mahaminekut võtsin klapid peast, püüdis memm ka minuga kontakti astuda, ulatades mulle plaadi sõnadega: "Teie kui muusikaarmastaja oskate vast hinnata nii kvaliteetset muusikat" Plaadi nimi oli ülistuslaulud Jeesusele.
3. Millegipärast meeldin ma väga just usinatele jumalasulastele. Ei oska öelda miks, aga ju nad tunnevad minus kui paadunud ateistis head väljakutset. Üks päev jagas jälle üks mulle Vahitorni, kui keeldusin sellest viisakalt, arenes meie vahel välja vestlus.
Kus temapoolsed väited olid, et Vahitorn on meie aja parim kirjandusväljaanne ja iga kirjandusega kokku puutuv inimene peab Vahitorniga kursis olema. Ma muidugi julgesin selles vägagi kahelda. Iseenesest oli arutelu väga huvitav ja kestis isegi päris kaua. Kuid ühel hetkel, kui otsustasin lõpetada vestluse ja naasta oma patuelu argipäeva toimetuste juurde, siis inimene viimases paanikas, kuna mind ei õnnestunud taevassepääsejate hulka vormistada, kaotas lootuse ja karjatas:" Ise tead, sa lähed põrgusse!!" Absoluutselt maitsekas tähelepanek, peaks ütlema.
4. Tuli üks inimene töövestlusele. Noor tütarlaps. Ütleb kenasti tere ja järgmine lause mille põrutab "A sa ei olegi vana!!!" Kohe üllatusega ja kõvasti. Mina vastu "??????" Ma näen seda inimest esimest korda elus ja et siis selline tähelepanek. Kusjuures ta ei seletanudki ära, et miks nii ütles.
5. Järgmine inimene kandideeris ametikohale, kus peaks ja oleks soovitav vägagi väljapeetud ja viisakas olla. Vestluses kasutas antud inimene järgmisi väljendeid "mul on savi", "kurat"," eelmine töökoht oli perses"," Raamatuid ma ei loe, sest need on suht sitt", "teatris ma ka ei käi sest seal mingid koledad eided halisevad laval" jne. muid pärleid.
6. Veel üks tore inimene käis ka vestlusel. Küsimuse kohta, et mida üldse minu poolt esindatud ettevõtte kohta teab, tõmbas neiu hinge ja hakkas hoolsalt vuristama fakte ette. Aga vaene laps peksis täiega segast. Tüdruk oli kodutöö küll korralikult ära teinud, kuid kandis valele adressaadile neid ette. Minul oli suht naljakas aga temal oli nutt kurgus, kui selgitasin, et meie ei ole ettevõte x vaid hoopis y.
7. Ka oli vestlusel kunagi üks ehtne matshomees, kes arvas, et edukas tööintervjuu tuleb lõpetada intervjueerija tagumikule patsutamisega.

Mehed siin on teie võimalus!!

Nimi: Marit (21-aastane)Asukoht: TallinnKuulutuse sisu: Olen väga kena sale modellivälimusega 21- aastane neiuTallinnast. Soovin leida endale kena armast edukat ja tarka sõpra, keseelkõige vääriks mind ja austaks. Kui see asi on ok, siis loomuliklutväljaskäia ning kui on tõmme, siis ka kõik muu endastmõistetav. Kirjutan nüüdendast sulle- hetkel ma õpin väga kallis ülikoolis ja tänu sellele, etõpin,ei ole mul tööd ega ka money, mis teeb meele nukraks. Kindlasti mitte eiõnnestu kellegil mind osta, aga olen ka suht vabameelne ja julge, et väljaöelda, mis ma tahan. Ma tahan enda kõrvale edukat, tõesti sellist meest,kellel oleks sissetulekud mitte jutu järgi vaid tegude järgi, keegi kesvõiks mulle kinkida seda, mida väärin ja mina annaksin vastu oma noorusesiiruse süütuse, et mees võiks end minu kõrval mehena tunda. Samas soovin,et tal oleks naine ja oma elu, sest see teeb asja lihtsamaks minu jaoks,agasee ei ole ka määrav. Mida ma soovin- soovin käia kallites restodes,shoppata, ilma et peaks hinda vaatama, reisida, autot kasvõi mõned korradkuus omada, ja kui üksi olla tahan, siis ka hubast pesa. Ühesõnaga tahanELADA elu, mida ma ise endale hetkel lubada ei saa. Aga samas märgin kaära,et meie vahel peab KINDLASTI ka midagi muud olema, kui see, et mina rahatahan ja sina noort naist, sest ainult raha ka elus tähtis pole. Samas onväga tähtis diskreetsus ja seetõttu olekski parem, kui sul oma eraelu jaminul oma, et mõlemad oleks huvitatud, et see välja ei tuleks mitte kunagi.See on väga tähtis, vähemalt alguses. Mees, kellele see kiri mõeldud onpeabolema rikas ja mõistus peab olema ka omal kohal, sest vaid raha ma ei taha,tahan elutarkust ja sõpra, kes ka nõu oskaks anda ja kahe jalaga maa pealelaks. Kui sulle käib üle jõu minu peale alla 10 000 kuus kulutada plussmuidugi väljas käigud ja reisid ning oled muidu kitsipung või siis tõestipole võimalusi, siis pole ma sinu jaoks, aga kindlasti mõtle sellele, sestkuulutus ei vanane, ainult konkurents võib tõusta. Ei saa ka märkimatajätta, et minuga juba igav ei hakkaks ja kindlasti suudan ka palju muudkinkida, kui oma keha, sest olen vääga lõbus, hea fantaasiaga jasärtsakas...mitte hall hiir ja ütlen ka seda, et minu väljanägemine onselline, et kui sa mind tänaval näeksid kõndimas, vaataks sa mulle 100%järele, aga mõtle nüüd, praegu on sul see võimalus käegakatsutav, sest võinka iga hetk ümber mõelda... Et sa minu ilus ei kahtleks ja tõesti usuks, etsiin teiselpool ei ole mingi endast lihtsalt heal arvamusel tibi, on mulleping modellinduses ja kindlasti õnnestuks mul vabalt mistahesiludusvõistlustel esikolmikusse pääseda...iseasi, kas ma muidugi tahanseda...aga aega on muidugi! Ootan vastukaja..., tervitades Marit

Mul on siukse kirja peale ainult järgmised märkused:
1. See on muidugi tore kui inimene arvab, et ta on Eesti ilusaim naine aga väike reality tsekk ei teeks paha, minu arust on tõesti eestis väga väga palju ilusaid naisi.
2. Kui ta nii kuradi ilus mis mure on tal siis ise see raha teenida, modellid teenivad minu teada täitsa kenasti.
3. Mida teeb nukuke kui nooremad nukukesed temalt lüpsilehma üle löövad?
4. Kes maksab selle keenjuse kalli kooli eest?
5. Ja lõpetuseks minu poolt lihtsad tarkusesõnad tshikile: Mine tööle lammas!!!!

Eesti meeste välimääraja - täiendatud versioon

Autopede - üldjuhul on tema auto nii tjuunitud kui vähegi võimalik. Tema autot ei nähta kunagi mustana, kui pole võimalik pesulas käia, tõmbab kasvõi taskurätiga auto puhtaks. Tema autosse sisenemisel tekib tahtmine jalgu matil puhtaks kraapida.
Ka on kindel laks, et tema autos igasugune söömine ja joomine on kindel nono, sest ega jumala eest auto pole enda mugavalt tundmiseks.
Esimesi küsimusi tema suust on "Mis auto sul on?". Või kui see on juba kindlaks tehtud siis järgmisel kohtumisel on kindel top3 küsimus "Kassa-sõidad-ikka-veel-selle-......ga?"
Autopede paneb ka autole nime, näiteks Inna, Siiri, jne.
Kindlasti hoiab autopede oma autot garaažis, mis sest, et garaaz asub totaalses inimtühjas auulis ja nii kaugel kodust kui võimalik. Autopede jaoks pole probleem kablutada autoni ka kilomeeter või paar, peaasi, et tema Sirje, Siiri jne. oleks öösiti turvas. Autopede ei jäta MITTE KUNAGI autot parklasse viimata, vabandatav pole siin ka 40-kraadine palavik, -50 kraadine külm õues jne.

Spordipede - tema elab ja hingab spordi jaoks. Kui spordipede vaatab kodus sporti, peab ülejäänud perekond hääletult mööda seinaääri või veel parem mööda vaibaaluseid libisema, et jumala eest mitte segada nii tähtsa sündmuse jälgimist. Spordipede puldil number 1 alt avaneb spordikanal.

Iluspoiss - Iluspoiss näeb alati viimase peal välja, olgu minek välja, poodi, prügiämbrit viima, tööle, vetsu. Igaks olukorraks on ilusa poisi välimuses kõik pinks-ponks. Mõne ilusa poisi iluarsenal annab isegi osadele naistele silmad ette.
Iluspoiss ei kohku tagasi ka nii ootamatust situatsioonist, kui selgub, et vetsus puudub peegel kust enda soengut tsekkida. Selleks on ju ultramoodne telefon, millega saab endast pilti teha ja veenduda, et soeng on korras.
Ilusad poisid veavad ka reisile kaasa triikraua, sest iluspoiss kortsus riietega ei käi ja jutul lõpp.
Enamjaolt on iluspoiss kas väga tundlik kriitika suhtes või vastupidi teda üldse ei koti mida keegi temast arvab.

Matshomees - tema näeb vist igal öösel unes lõvi, sest vähemalt käitub ta küll nii nagu oleks ta kõige shefim mees maailmas. Matshomees ei tule üldjuhul klubis naistega rääkima, vaid tema kasutab hoopis teist taktikat. Krabab naisi tagumikust. Otse loomulikult naised selle peale keeravad paugupealt ennast ümber ja karjatavad "ooo Mees võta mind nüüd ja kohe". Matshomees ei karda ka naist korduvalt krabada, sest noh mine tea järsku lihtsalt rumal naine ei märganud matshomehe animaalset külgetõmbejõudu. Ka ei saa matshomees väga hästi aru sõnast "ei" no näiteks kui klubis tuleb su juurde jutuga, et" noh tsikk tantsid ka vääää? " Kui julged eitavalt vastata jookseb matshol juhe kokku, et mismoodi ei? Ennast kogudes leiab ta vastuseks"lesbi oled väää?" Sest variant, et matshomees naisele ei meeldi on olematu, sellel peab olema muu põhjus.

Tööloomake - tema elab selleks, et tööl käia. Tema on nagu fantoom, kõik teavad, et ta olemas on aga näevad teda vähesed. Sõbrad ja tuttavad on juba loobunud tema tagaajamisest, sest tema ongi kogu aeg tööl või siis teeb tööd. Kindlasti ei ole vabanduseks öine aeg, nädalavahetus, riiklikud pühad. Kui vaene tööloomake tsivilisatsiooni naaseb siis peab ju vähesest vabast ajast võtma viimast, seega väike valge neeger kas joob väga korralikult, triibutab korralikult või siis mõlemit korraga, igatahes pidutseb terve küla eest.

Identiteedikriisis siplejad - üldjuhul loetakse neid suht edukateks. Enamjaolt pole neil keskigagi kätte jõudnud, nii et keskeakriisiks nende kriisi nimetada ei saa. Nad ärkavad ühel hommikul ja ei saa aru et milleks nad elavad, miski nagu ei paku huvi, kõik on enamuses juba läbi proovitud, kuhugi kaugemale jõuda pole ka nagu. Ühesõnaga täiesti jama. Huvipuudus ja ükskõiksus ongi nende võtmesõna.

Fafaa mees - selle koolkonna ikoon on Dj Ryan Angelos. Kutil suu käib kogu aeg aga muhvigi ei saa aru kus ja kas seal point on. Kindlasti peab fafaa mees osavalt kätega jutule ilmekust lisama. Fafaa mees ei vannu ühegi katsumuse ees alla, näiteks pole probleem karaoket laulda, mis sest et rütmitaju ja lauluoskus on puhas null. Fafaa mehel on sama mõttekas öelda, et palun ära meile laula kui karaokebaaris istuvale jotale. Ühesõnaga fafaa mees on kuradi andekas, ta oskab või vähemalt proovib kõike ja enda arvates teeb ta seda imehästi.
Ka räägib ta igal teemal kaasa isegi kui seda teemat ei valda, see pisiasi teda küll ei peata.

Pleikar - neid on kahte tüüpi: avalik pleikar ja madalat profiili hoidev pleikar.
Avalik pleikar ei tee saladust naistest kellega sebib, ka üksikasjalikest detailidest mis mingi naisterahvaga seotud. Tema põhimõte on, mida rohkem teab, seda uhkem tunne. See ju näitab, et ta on kõva mees. Avalik pleikar on tavaliselt ka suht jutukas. Enamus tema vallutusi ei ole tema suurimad sõbrad, võiks öelda, et nende hulgas on rohkem vaenlasi kui sõpru.
Madala profiiliga pleikar on džentelmen. Tema hoiab kõik naistesse puutuva info enda teada.
Temal õnnestub jääda peaaegu kõikide naistega ka sõbralikesse suhetesse.

Bussijuhtide välimääraja

Ligi poole aasta jooksul eesti siseliinide bussidega liiklemisel on mul aega olnud jälgida bussijuhte. Siin siis minu tähelepanekud:
DJ - see on selline bussijuht kes keerab oma krapi volüümi põhja. Ega siis asi sellega ei piirdu, olenevalt bussisõidu pikkusest käib sinna juurde ka rooli taga tõmblemine, just tõmblemine, sest käed peavad rooli küljes olema ja püüa siis tantsumuuve teha niimoodi kui käsi kasutada ei saa. See näeb välja nagu avarii, mida sa vaadata ei taha aga lihtsalt oled sunnitud vaatama.
Ja ausalt öeldes jumal tänatud, et käed ikka rooli küljes kinni on, annab vähemalt mingigi lootuse jõuda tervena sihtkohta.
Ja silme ette kangastub kuidas bussijuht oma mikrisse hüüab: " Buss kus on teie käed, ma ei näe teie käsiiii!!!"
Eriti meeldiv on see kell 8 tööpäeva hommikul kui Tallinna poole sõites mõtled, et saad tsutikene bussis tukastada.

Kunn - see on selline tegelane, kes istub oma istmel nagu kunn. Südamepõhjani saad teda solvata sellega kui palud pakiruumi ukse avada. Sellise asja peale teeb ta ehtsa kuningliku zesti, ta lihtsalt ignoreerib seda. Ka siis kui sa seda 10 korda järjest jorutad. Siis saad nagu vihjest aru, et neeger topi oma kott kuhu tahad pakiruumi sa seda panna ei saa.
Kunn võtab ka majesteetlikult vastu bussiastujad, puudu ainult käeviibe. Tere ta ei ütle ainult noogutab armulikult.
Tema puhul tekib bussist maha astudes tunne teha sügav kniks ja pobiseda: "Tänan Teid Teie kõrgeausus"

Intelligent - tema krapp üürgab ka aga mitte musa vaid diipe raadiosaateid. Tema elab ka saadetele väga kaasa, kuid seda pigem verbaalselt. Ta kortsutab kulme, pobiseb omaette, raputab pead, viskab komme ja kui leiab endale ohvri siis paneb talle pika diibi kõne antud teemal.

Peopleperson - bussile lähenedes juba näed, et sind on sihikule võetud. Bussi astudes hakkab pihta, et "Tartu minek jah?" No mida kuradit sa oskad vastata kui bussi peal on silt Tallinn-Tartu kiirliin.
Siis edasi et "Kuidas koolis läheb?". Selle peale ka ei oska nagu midagi vastata kuna kool sai juba mitmed aastad tagasi lõpetatud. Teda ei takista ka see kui sul on kõrvaklapid peas.

Bürokraat/kapo uurija - jõudes bussi 5 minutit varem, saad pika tiraadi, et bussi peale tuleb tulla ikka varem, sest buss lahkub täpselt õigel ajal ja kedagi ootama ei hakata.
Piletit uurib ta nagu ilmselget võltsingut, kusjuures vaatab piletit ka vastu valgust kuigi teab imehästi, et bussipiletitel puuduvad vesimärgid, sest nii saab võib-olla puhtsüdamliku ülestunnistuse kätte.
Pobiseb omaette" koht 2 ahah" ja teeb sinna juurde sellist nägu, et tema bussis kohta number 2 ei eksisteeri sa igavene retsidivist.
Ka silmitseb ta su kotti siukse pilguga, et tean küll et sul on seal pool kilo dõupi ja mõned Uzi-d.

Naised ja autod

See kuidas osa naisi autodega ümber käib on täiesti müstika. Näiteks iga kord minnes Stockmanni parklasse näen, et jälle on käimas Parkimise maailmameistrivõistlused.
Seal on esindatud suht keskpärased siuksed võistkonnatäitjad, nagu ikka suurtel võistlustel mõttetud tegijad, kes lihtsalt on meeskonnas selleks et nö auku täita. Nemad esinevad ka olgem ausad suht keskpäraselt, kõigest pargivad tsuti viltu.
Tegijamad on muidugi need, kes üle kahe koha pargivad. Need on tavaliselt igasugu "dziipide" esindajad, kahjuks minu jaoks ei ole tõesti Kia riisirakett mingi dziip.
Kõrgem pilotaaž on need, kes suudavad üle kolme koha parkida. "Võimatu" ütlete te, aga tõsi mis tõsi oma silmaga näinud ja korduvalt. Vaat see on juba tase.
Omaette meistrid on ka need tsikid, kes invakohtadele oma auto panevad, üldjuhul kipuvad nad ikka viimase peal tjuunitud tsikid olema. Siit tulebki küss, et kui naine liiga ära tjuunida kas siis ta enam käia ei oska? Vist mitte.
Aga pargivad need naised kuidas pargivad on mõtlemapanev statistika, et 2004 aastal 80% rasketest liiklusõnnetustest pandi toime meesjuhi poolt. Ja seda isegi siis kui juhilubade omanikke on nii mehi kui naisi võrdselt. Purjus juhid olid süüdi 395-s inimkannatanuga avariis, nendest 15 naisjuhti. Joobes juhtide tõttu hukkus 43 inimest, nendest 42-l korral oli roolis purjus mees.
Ja üldse oli 2004 purjus peaga roolis 2664 meest ja 53 naist.
Kurb statistika ja kuniks naiste ainuke rikkumine on parkimisoskamatus siis jumala eest lasku samas vaimus käia, vähemalt jäävad inimesed ellu ja terveks.

Eidepanemise põhitõed

Asume siis selle iidse kunsti juurde, mida on juba aegade hämarusest peale harrastatud.
Esiteks tahaks kummutada väga suure müüdi, et eidestuda saavad ainult naisterahvad. Sugugi mitte, ka meesterahvad on tänapäeval leidnud tee selle iidse kunsti harrastamise juurde ja mõned neist olgem ausad, teevad seda lausa suurepäraselt.
Kindlasti tahaks ka soovitada, et esmakordsed eidestujad ei prooviks seda üksi kodus. Tagajärjed võivad olla ootamatud, kindlasti oleks mõistlikud esimesed katsetused teha kogenud eidestuja järelevalve all. Kogenud eidestuja on ikkagi seda kunsti harrastanud aastaid.
Alguses alustada aina vaiksemalt, mõni minut päevas on piisav, kuigi paljud satuvad hoogu ja kipuvad liiga palju ja liiga tihti eidestuma. Kuigi algaja arvab et oskab juba imehästi eidestuda pole see siiski nii, nagu autosõiduõpilasedki vajavad nad ikkagi järelevalvet ja ohu korral kiiret sekkumist.
Nii nüüd ka püüaks selgitada mis üldse on eidestumine. Muidugi on raske seda paari lausega kokku võtta, kuid teen proovi.
Eidestumine on põhimõtteliselt vingumine ja virisemine enda ja teiste kallal.
1. Eriti levinud on eide panemine oma mehe/kaaslase/boyfriendi/jne kallal. Kõrgem pilotaaz on kui see tegevus toimub võimalikult suure vaatajaskonna ees, jah muidugi paljusid ajab ärevusse teiste ees esinemine kuid kogenud eidestujat see ei peata.
Tundemärgid: mossitamine, kaaslasega mitte rääkimine, norimine tema kallal ja tema välimuse kallal, eraasjade teistele avalikustamine, sõimamine, ja ka kindlasti tülitsemine teiste ees, telefonikõne ajal toru ära viskamine, kurjade või nutuste sms-de saatmine jne.
Üldjuhul vaibub kui suht algfaasis eidestujale tähelepanu pöörata ja näiteks teda kallistada, kui õigel ajal ei saa jaole on eidestujast mõttekas eemale hoida ja hoida madalat profiili.

2. Suhteliselt paljulevinud on ka eidestumine enda kallal, selleks on kindlasti vaja vaatajaskonda ja selle haru kannatajad just harrastavadki seda kunsti rahva ees.
Tundemärgid: virisemine enda kallal, a la ma olen nii paks, ma näen selles riietuses kole välja jne. Siinkohal hoiatus, et ei tohi langeda lõksu ja kaasa eidestuda, sest sellisel juhul läheb eidestumiseks juba teie enda kallal.
Siinkohal on mõistlik järjekordselt see asi eos lämmatada ja teha muust juttu, või teha paar kiiret komplimenti "et sina või? ära tee nalja" ja teha siis ruttu muul teemal juttu.

3. Oma ala gurud suudavad eidestuda absoluutselt kõige peale tööandja, valitsuse, nälgind neelgrilaste peale jne. Ühesõnaga absoluutselt kõige üle ja kõikjal.

Vähestel andekatel ja väljavalitutel on see and juba kaasasündinud, ülejäänud peavad kahjuks selle ande omandamise nimel aastatepikkust vaeva nägema.
Kindlasti siinkohal mõned tuntud inimesed kellest eeskuju võtta: Inna Roos, Miss Laura ja tema ex-boyfriend nime kahjuks ei mäleta (see tüüp kellel on kael kuhugi kadunud, igatahes pea ja keha vahel seda pole), praegu ei tule rohkem meelde aga te võite seda nimekirja täiendada.
Lisan siinkohal ka hoiatuse: Pikaajalisel ja pideval eidestumisel võite kaotada kõik sõbrad, lähedased ja tuttavad. Ka naabri koer püüab kiunatades rihma otsast lahti rapsida, et võimalikult kaugele pääseda. Aga hey kui tuleviku väljavaateks on surra üksinda oma kaktusekollektsiooni, tikitud patjade ja 103 kassi vahel, siis lasku käia.
Seega eidestuge mõõdukalt ja säilitage kaine meel:)

Kasvult challenged tegelaste ahistamine

Ma ei ole just kõige pikem. 160 senti. Oma arust täpselt ja piisavalt parajalt. On korporatsioone ja ettevõtteid, kes minuga ei nõustu, või on nad orienteeritud just pikkadele inimestele?
Eriti vaenulikud kohad on näiteks Rimi või Prisma poed. Nende väisamise olen juba ammu järgi jätnud. Miks? Millegipärast on minule vajalik kraam just lae alla tõstetud, kust vaid korvpallimeeskonna liikmed asju ulatavad võtma. Olen proovinud nii hea kui kurjaga:
1. Alumistele riiulitele jalgupidi ronimine pole väga hea mõte, sest esiteks tegi alumine riiul nii kaeblikku häält, nagu hakkaks otsi andma ja turva kappas seda nähes imekiirelt minu suunas raadiosse midagi lõuates. Ronisin näost punasena kohe maha ja tegin moosivarga nägu. Igatahes see plaan polnud kõige parem.
2. Järgmisena läks käiku plaan hakkama saada ilma abivahendita. Külarahvale tegi väga palju nalja omaette üles-alla hüplev mimm. Minul jälle naljakas polnud, sest ilma abivahenditeta oli see plaan ka määratud läbikukkumisele.
3. Järjekordne ideesähvatus, võtta abiks töötajatele ettenähtud, redel/pukk/taburett lõppes punktis 1 kirjeldet viisil. Siinkohal vannun käsi südamel, et mul polnud plaanis seda riistapuud koju nihverdada (Juhul kui see kuri turvamees mu bloogi loeb).
4. Ilmselgelt lihtne plaan, kutsu külarahvas appi oli teoorias geniaalne, praktikas määratud haledale läbikukkumisele. Nimelt osad ei saanud aru, et mida see inimene tahab, osad said selle peale siukse naerukrambi, et selge see et väikse füüsilise etteaste tegemine ei õnnestu naerust kõveras olles. Ja millegipärast kui pikka vaja on siis otse loomulikult otsi neid nagu tikutulega taga, möörfi seadus noh.
Ja veel enamus pikakasvulisi on meesterahvad, nende jaoks oli millegipärast palve endale appi tulla kutseks, et palun löö siis mulle külge ka. Palun mehed seletage mulle küll seda loogikat???
Igatahes uue ja töökindla plaani väljatöötamiseni väldin ülalnimetatuid kohti.

Tasuta nõuanded

Kirjeldan olukorda: Oled mingil üritusel kui küsitakse, et millega tegeled. Ütled. Kohe pressib ennast keegi ligi, kes kurdab oma muret ja ootab sinult nõuannet. Mõttes karjatad "Halloo, mul on veiniklaas peos, tööpäev on läbi ja tahaks ennast lihtsalt vabaks lasta, do you mind?"
Kusjuures see on leviv trend: üks tuttav arst ei ütle kunagi, et on arst sest kohe haarab keegi oma tervisemurega nööbist kinni, et tead mul tihti pea valutab, mis sa soovitad jne. Kui julged öelda, et praegu on vaba aeg, palun tule vastuvõtule, räägime siis sellest, siis inimene kohe solvub ja hakkab rääkima, et ma ainult ju küsisin, vaja kohe siis ülbitsema hakata.
Miks puudub inimestel lugupidamine sinu vaba aja suhtes ja sinu suhtes.
Muidugi sa võid ju vahel tasuta nõustada aga miks seda lausa eeldatakse ja nõutakse, eriti tegelased, keda sa esimest korda elus näed ja kelle nimegi sa ei mäleta üldise tutvustamise käigus?
Küsida ju võib aga kui näed, et inimene ilmselgelt ei taha seda vestlust praegu pidada ja on silmaga nähtav, et ta tunneb ennast ebamugavalt siis võiks ju korra enda ego unustada ja teine rahule jätta. Kas on raske pakkuda, et lähme mõnikord lõunale arutame seda teemat, et teen sulle tänutaheks lõuna välja.
Sõpradega pole muret, nendele annad ikka nõu kui vaja ja nemad saavad ka aru kui palud, et räägime sellest homme või kui sul tõesti mingil hetkel pole aega selles mures aidata. Nende jaoks oled sa inimene mitte ainult selle elukutse esindaja.
Ka teevad seda täiesti võõrad. Ebaviisakaima auhinna pälvis tegelane, kes helistas öösel kell 2 purjus olekus ja tundis huvi töökuulutuse vastu. Nii bright ja loomingulise tegelase vältimiseks on öösiti mu telefon nüüd välja lülitatud. Helistamine nädalavahetustel ei üllata enam absoluutselt. Ka pälvivad eriauhinna totaalselt võõrad, kes on töökuulutuse juures näinud sinu kontakte ja paluvad, et sa kui selle ala inimene vaataksid nende cv-d ja annaksid nõu ja kohendaksid seda ja paluvad meiliaadressi, et see sulle muidugi ülla-ülla nädalavahetusel saata. Ja ega nad siis ei kandideeri sinu ettevõttesse vaid kuhugi mujale aga lihtsalt eeldavad, et midagi maksmata loobud sa oma vabast ajast ja noh sõbramehe poolest lihtsalt aitad neid, sest neil on ju vaja. Sure mate!!
Eks ma vahel unusta(si)n ka ise selle viisaka käitumise ja hakkasin nõuannet nuruma, nüüd võin öelda, et teen seda väga harva, sest ühel hetkel kangastuvad mulle silme ette need tegelased kellest ülalpool juttu ja tuleb meelde lihtne lause: käitu teistega nii nagu tahad, et sinuga käitutakse.

Abivalmis ja heatahtlik politsei - Jee rait

Et kõik saaks ausalt räägitud alustan algusest.
Kena septembri algus, sõidan mööda linna ringi.
Korraga uuaa-uuaaa ja tahavaatepeeglis sähvivad tuled nagu diskosaalis. Minu taga olev mootorrattapolitseinik annab märku, et kolime palun tee äärde.
Keeran siis tee äärde ja jään ootama. Viskan kiire pilgu ka , et kõik oleks pinks ponks , rihmad peal, tuled põlevad.
Tuleb siis politseinik ja palub dokumente. Annan dokumendid ja jään ootele. Politseinik tuleb tagasi ja palub autost väljuda. Siis küsib" Kui kiirelt Me sõitsime?" Mina suht halvas tujus, ütlen vastu" Ma ei tea kui kiirelt teie sõitsite, aga mina sõitsin alla 80 kindlasti- 75 umbes."
Ding dong esimene vale vastus. Politseionule ei plõksita kunagi vastu isegi kui nad räägivad sinust kui 80-aastasest seniilsest vanaemast.
Ega onu ei jäta jonni" Kas Me teame mis ala see siin on?" Vastan "Minu teada 70 ala." Tuleb välja, et onul on teised andmed: nimelt on tegemist 50-alaga ja minu kiirus olevat olnud 78 kiltsa. No selge, kiirelt kõrvad lonti, sest 28 kiltsa üle on ikka liiga palju.
Ütlen siis onule, et ma tõesti kogemata ja et olen korralik sõitja ja pole kunagi ühtegi trahvi saanud. Onu on selgelt üllatunud ja ütleb" Kas olete kindel? Ma kontrollin politseiraadiost üle." Ütlen, " aga palun kontrollige ma pole tõesti enne trahvi saanud. "
Raadiost tuleb tõesti vastus, et eelnevad rikkumised puuduvad.
Mõttes hõõrun käsi, et see ju peaks asja minu kasuks keerama. Ääääk jälle vale vastus.
Onu siis, et noh vormistame trahvi ära. Mina, et möh?? Ausaltseeesimenekordmaenamkunagieitee kõne sai ka maha peetud. Kuna ma käsu peale nutta ei oska siis jäävad pisarad ära aga kurva näo tegemine tuli välja küll, sest olingi võimaliku trahvi saamise pärast parajalt upset.
Igatahes see mees oli nagu raudnael, muudkui pobises habemesse mantrat, et vormistame ära vormistame ära.
Leppind siis oma saatusega, et selge esimene trahv siis ja enda peale vihane, et pidi nii palju üle olema. Vormistame siis paberid ära, onu veel lohutab, et kuna esimest korda siis saate väikse summa trahvi. Mis ta tõesti ootas, et ma selle peale käsi plaksutama õnnest hakkan.
No sir, sest enne seda on ta mulle öelnud, et olenemata summast kui aasta jooksul veel kiirust ületan lähevad load. Viskan ääretult põlgliku pilgu ja suudan suu vaevu vaevu kinni hoida, sest mõttes on võimalikult salvavalt õelad vastused, loogika on ju sama mis öelda jalutule mehele lohutuseks, et mõtle sa ei pea enam tossude ja jalanõude peale raha kulutama.
Okei tegu tehtud selle eest ka karistus saadud, noh mis teha. Elu läheb edasi, tuleb leppida oma kriminaali saatusega.
Mõne aja möödudes maksan siis ka trahvi ära.
Hiljuti sai sõidetud sellest kohast mööda, tekkis mõte, et vaatan kus see kuradi 50 märk on. Sõidan ja uurin kael õieli, no mida pole seda pole. Keeran korra tagasi, et nüüd ekstra aeglaselt sõita ja uurida märgi asukohta, no kui seal on 50 ala silt siis on see igatahes nähtamatust materjalist tehtud.
Ainsad märgid, mis seal on on 70-märgid ja lausa 2 tükki järjest.
Kuna trahv juba makstud ja kaebamise aeg möödas, vannun enda rumalust maapõhja.
Järgmine kord kui politsei peatab ja hakkab rääkima mulle mingist müstilisest märgist, siis palun tal minuga käsikäes märgini jalutada, et saaksime mõlemad fakti konstateerida, sest nagu näha meeldib ka eesti politseile naiivsetele eitedele kott mõnuga pähe tõmmata.
Loo moraal: Iga politseiniku suust tulev info ei ole sulakuld. Või siis: Usalda aga Kontrolli!!