Doonori memuaarid

Minu blogi on juba nagu mingi doonorluse koduleht aga ma loodan, et kannatate ära, niikuinii ma ei tohi tihedamalt kui 2 korda aastas verd anda, nii et väga tihedalt ma sellest ei kirjuta.
Sai siis jälle verd andmas käidud ja sedakorda otsustasin proovida uut kohta Forumi keskuses. Kohalejõudmine muidugi oli rohkelt erroreid täis kui algaja progeja kirjutatud programmijupp, kuid lõpuks sinna ma jõudsin. Väikesed ruumid, kuid ülisõbralik personal. Selline tunne oli nagu oleksid kojunaasnud kauge sugulane. Esimese hooga muidugi ehmatas see sõbralikkus ära ja pead tõstis eestlase tüüpiline paranoiaosakonna koosolek, et mh miks nad nii sõbralikud on. Kindlasti tahavad sult lisaks verele veel väikse kopsu, neeru, luuüdi jne annetuse saada. Ei tahtnud, olidki nii sõbralikud lihtsalt. Sellega harjub kole kiiresti ära muideks. Ühe tädi ülesanne oli seal jagada doonoritele pakke ja nö lihtsalt seal suhelda toibuvate doonoritega. Tädi nägi välja nagu naisYoda, kuid rääkis arusaadavalt ja grammatikat järgides. Tädi arvas, et ma olen noor üliõpilane, esimesel või teisel kursusel. Võtsin seda kui meeldivat komplimenti, kuid üritasin eufooriast hoiduda arvestades et tädil olid ees umbes meetripaksused prilliklaasid. Nohja kuna tädi vanus tundus olevat seal 70 mitme plussiga siis eks arusaadav ka. Ei ma ei kurda, võtan vastu kõik komplimendid mis antakse:)

Oh crap!

Minuga ikka juhtub. Enamjaolt tänu sellele, et mul on erakordselt rumal pea keha küljes kinni. No tegelt rumal ma tema kohta ei ütleks, pigem no niii hajameelne, et see peaks juba olema kriminaalkorras karistatav või midagi.
Mis ma siis tegin? Lähen ma siis Statoili, et auto seest puhastada. Ostsin letist vajalikud zetoonid, neid käes hoides jõudsin auto juurde. Enne tolmlema hakkamist, mõtlesin, et viskan autos oleva prügi ära. Viskasin ja koos zetoonidega. Nii kui kuulsin kolinat prügikastis mida tekitasid sinna kukkunud zetoonid oli selge, et nojah uups ma tegin seda jälle. Lonkisin tagasi Statoili, ilmselgelt oli mul sisse astudes pahandust teinud kutsika nägu ees, sest teenindaja küsis kohe "Nooo mis nüüd juhtus?". Väga tore teenindaja tõmbas kätte kindad, tuli ja avas prügikasti, noppis sealt välja mu zetoonid, üks oli endale pesa teinud poolenisti söödud burksi sisse. Kui ma temaga lobisesin tema tänamise tähe all selgus, et mul on siiski lootust, sest tüdruku sõnul oli üks noormees täpselt sama teinud oma autovõtmetega ja siis lõuates teenindajatele peale hüpanud ja neid selles süüdistanud. Jah teenindaja tuli, tegi su kahjutuks, näiteks kogu keha halvava löögiga ja rebis su käest võtmed ja sina pidid jõuetuna vihast värisedes pealt vaatama, kuidas ta naeru kihistades ja ilmselgelt head meelt tundes need võtmed prügikasti viskas. Mhm täpselt nii see käis you dumbass.

uupsideisi

Teate ma olen nüüd tagasi. Ma ei julge lubada, et ma iga päev kirjutan, thats not gonna happen. Kuid vahel ikka. Nii et tulge mu boksi, endises headuses küpsiseid saama:)