On aeg siis eredamad killud meie reisist teieni tuua.
Reisi algus oli paljutõotav, Tallinna Lennujaamas oleme turvakontrollis. Hakkan seda läbima kui turvakontroll käsutab: "Võtke püksid maha". Mina, et "MISMÕTTES?" Juba oli paar käredamat sõna keelel, kui mees parandas end ja ütles, et" võtke palun püksirihm ära!". Noh kuna see püksirihm käib väga keeruliselt ära, siis paar vandesõna sai pillutud aga rihm sai maha ja turvakontroll edukalt läbitud.
Järgmine etapp, esitan passi ja tädi vahib ja vahib ja palub mõnda teist pildiga dokumenti. Einoh normaalne. Hea, et olid load rahakotis, õnneks jäi ta nendega rahule. Maitsekas viis teada anda, et" Kuulge võrreldes passipildiga olete ikka sitaks vananenud".
Kenasti kohale jõudnud, kolisime siis meie võõrustaja poole sisse (hästi näpitav poiss kusjuures:)
Esimene õhtu toimus tema juures õhtusöök koos tema sõpradega, edasi baaridesse jõlkuma ja jõudsime ka väga lahedasse kluppi La Paloma (päevasel ajal vanurite tantsusaal, päriselt ka:) väga kihvt koht igatahes ja musa oli superhea electro house), kus sai tantsitud mingi kella kuueni hommikul. Igatahes kodu poole jalutades jalad valutasid täiega. Aga õhtu oli mega.
Järgmised päevad möödusid Barcas linna peal tiirutades, Tapas baaris super naeruõhtut veetes, rannas ja rannavollet tagudes, pluss viidi koos suure seltskonnaga meid õhtust sööma Liibanoni restosse. Ja siis oli aeg Ibizale suund võtta.
Hotelli jõudes saime shoki. Kui te eestis arvate, et inglise poissmehed sakivad siis korrutage see sajaga ja saate selle, mis toimub Ibizal. Seal elutseb levinud loomaliik: inglise mankid. Inglise mankidele on omane kõiki asju ajada täiega lõuates, röhitsedes, jõurates. Ühesõnaga võimalikult valjuhäälselt.
Inglise mankidele on kombeks ka liikuda suurtes karjades, ennast igalt poolt kratsides. Päevitunud on nad üldjuhul seljalt, sest Ibizal on enamus päevitavaid naisi topless ja vaesed mankid peavad seda vaatepilti nähes kõhuli päikest võtma. Esipool on punaselt valge ja tagumine pool olenevalt päevitusastmest punane või midagi pruuni meenutavat.
Mankid suhtlevad hotellis omavahel nii: igaüks oma toas, tubade uksed lahti ja siis hõiguvad omavahel. Krdi nutikas ma ütlen.
Mankid ei kannata eriti alkot ja on enamjaolt totaalselt sassijoonud ennast. Kuidas muidu seletada järgmist vaatepilti, väike manki oksendab hotelli koridoris, ülejäänud kari vaatab seda kommenteerides pealt ja elab kaasa. Maitsekas loomaliik ma ütlen.
Ibizal polegi tegelt muud teha kui juua, päevitada ja klubitada. Väike saar ju, aga nummi.
Ühes kohalikus mankide eest hästipeidetud restos redutades, tegime teenindajale komplimendi kokale, mõne hetke pärast tuli teenindaja koos kokaga tagasi, shotid käes, pidime kokaga siis kokku lööma ja shotid ära jooma. Siuke pull kordus veel korra. Ja siis selgus, et dringid olid tasuta, lihtsalt selle eest, et tänasime kokka. Muy bueno.
Üks õhtu siis võtsime ette ristiretke kohustusliku osa Cafe del Mar-i, kohale jõudes vaatame, et oi see pole ikka see, kuigi silt väitis, et on ikka küll. Tavaline õueterrass, plastiktoolid ja kirved hinnad. Rand oli ka kivine ja künklik seal ees. Tundub, et vahel on legend suurem, kui asi ise (Tal on kõrval 4-5 muud konkurenti, kes on väljanägemiselt isegi paremad ja kunagine monopol on purustatud). Enivei istusime maha, et järsku tuleb eriline cafe del mar vaim peale. Sittagi. Tuli hoopis kelner, kes esitas arve kahe õlle eest, 10 eurot, et siis 5 euri väike pudel. Aga rahvast oli väga palju ja nutikamad istusid seal künklikul rannal oma jookidega. Igatahes vaade oli täitsa kena ja noh vähemalt ära nähtud.
Kuna klubid Ibizal on kirved u. 40-50 euri siis pidime valima, et mida võtta ja mida jätta. Ühel õhtul väisasime avamispidu El Divinos (sebisime väga soodsad piletid). Oodates üüratut diskokompleksi oli esimene lause saalis, et MIS? see ongi vä, rohkem ruume polegi või? Mismõttes???
Üks suht suur saal, umbes nagu Terrarium. Aga pidu oli tegija. Ja no tuju paranes, kui vaatasid et klubis on konkreetselt 5 korda rohkem mehi kui naisi )see oli kõikides klubides nii kusjuures)ja enamus neist meestest ikka väga näpitavad.
Aga Hollika matshomeestel on ikka palju õppida ma ütlen, kui hollikas mehed näpistavad sind peffast, siis seal oli kõrgem matt, kui Birks läks meie asju ülevalt ääre pealt ära võtma, hüppas üks tegelane talle tagantpoolt ligi ja konkreetselt krabas kahe käega persest kinni ja kukkus muljuma. Maitsekas vend ma pean ütlema.
Viimasel Ibiza päeval olime Bora Bora rannas, jäime kõik kambaga magama (olime mingi hetk tutvunud mingite DJ- tegelastega) ja ärkasime ilge peo peale. Tunne nagu oleks keegi sinu magamistoas pidu pannud. Muss mängis, inimesed jõid ja tantsisid. Einoh eks oli ka siis aeg kampa lüüa.
Samal õhtul sebiti meid tasuta Ibiza parimasse klubisse, millest olin terve reisi Birxile inisend. Pacha oli tõesti tase. Mina olin totaalses eufoorias. Musa oli väga viis, siis astus pulti Bob Sinclair, mina niutsusin rõõmust ja mõtlesin et ega enam paremaks minna ei saa, no siis astus letti Steve Edwars ja esitati laivilt praegust superhitti "World, Hold on".
Mina olin juba õnnest rõngaid keeramas kui kõige tipuks astus pulti Martin Solveig. Wickeeed ma ütlen. Tõsiselt superhea seti tegi. Igatahes kell pool kaheksa astusin Pachast välja kingad näpus (arumaisaa miks ma otsustasin kluppi panna jalga mingid eriti ebamugavad kontsaga kingad, mõttetu tsikk ma ütlen). Enivei Pacha on koht, kus lihtsalt PEAB ära käima.
Ahjaa kui Cafe del mar kallis tundus, siis Pachas oli õlu 10 euri!!! Ja õlu ja vesi mõlemad ühe hinnaga. Kokteilid olid vapsee alates 15-20 euri. Hullud!!! Kuidas niimoodi juua saab, ma küsin teie käest?
Igatahes 2 nädalat kulus kiiremini kui oleks tahtnud aga puhkus oli see eest super.
