Vahel on mul eriti erksad hetked, kus kindlasti ei saa kandideerida karbi kirkaima kriidi preemiale. Tunnistust annavad järgmised episoodid:
Episood nr 1.
Tulen välja kesklinna polikliinikust. Võtan suuna Stockmanni poole. Minu kõndi saadab mingi ilge sahin ja krõbin. Vaatan, kahtlustavalt ringi, et kindlaks teha antud hääle allikas. Ühtegi inimest minu läheduses pole. Terve tee saadab see imelik heli mind ja paranoia aina kasvab. Jõudes Stockmanni on juhe juba konkreetselt koos, et no kust kohas see heli tuleb??? Siis astub mulle ligi üks härrasmees ja juhib mu tähelepanu sellele et mu jalas on need ilged sinised haiglasussid.
Episood 2.
Olen harjunud poes kaardiga maksma. Seisan mina siis kassajärjekorras. Tuleb minu kord maksta. Ulatan kassiirile sularaha. Kassiir ulatab mulle vahetusraha tagasi. Mina võtan elegantse liigutusega pastaka, kirjutan tagasiantud rahale oma allkirja ja ulatan kassiirile.
Episood 3.
Oleme sõpradega kokku leppinud, et lähme koos ühele sünnale. Mina lubasin Kaupsist ühise kingi hankida ja nemad mu Kaupsi juurest peale võtta. Helistavad ja ütlevad, et 5 minutit ja valge Audi ja tule välja. Lähen mina välja, kuna oli juba väga kiire ja seal korralikult peatuda ei saa, olin stardivalmis tee ääres. Tuleb siis valge Audi ja mina hüppan kõpsti sisse. Hüüatan midagi stiilis tsau-meolemejubailgelthiljaksjäänudagavähemaltonkinkkäes. Ja siis vakatan. Autost vahib mulle vastu terve autotäis totaalselt võõraid nägusid. Olin istunud valesse autosse.
Episood 4.
Kõnnin poes. Hoian käe alt kinni ja ajame juttu. Tuleb vastu mingi paarike ja lasen käe alt lahti, lasen paarikese läbi ja haaran uuesti käe alt kinni, ning lobisen edasi. Korraga vaatan, et keegi põrnitseb eemalt mind. See mu kaaslane. Vaatan kiirelt kellel ma siis käe alt kinni hoian, täiesti võõral mehel.
Episood 5.
Olen mina mingil lastemessil. Eemal mängib laps, hoian tal silma peal ja mõtlen omi asju. Minu ees on mingi maskott. Mingi arusaamatu tegelane pika koheva sabaga. Mõtisklen endiselt omi asju, kui korraga maskott kõnetab mind ja palub saba rahule jätta. Olin suures mõtisklusehoos maskoti saba näppinud hoolega.
Episood 6.
Olen Tartus mänguasjamuuseumis. Seal on mingi vana puuhobune, mille seljas saab kiikuda. Selle kohal silt "Istuge selga". No ei lase 2 korda endale öelda. Ronin hobuse selga ja kiigun ja räägin samal ajal juttu. Tuleb korraga hästi kuri muuseumitädi ja hästi õpetajaliku tooniga teatab, et see eksponaat on ainult lastele kasutamiseks. Ei ole vaja öelda, et terve ülejäänud muuseumi külastuse aja olin ma kui potentsiaalne kriminaal tädi eriti valvsa pilgu all.
