Et kõik saaks ausalt räägitud alustan algusest.
Kena septembri algus, sõidan mööda linna ringi.
Korraga uuaa-uuaaa ja tahavaatepeeglis sähvivad tuled nagu diskosaalis. Minu taga olev mootorrattapolitseinik annab märku, et kolime palun tee äärde.
Keeran siis tee äärde ja jään ootama. Viskan kiire pilgu ka , et kõik oleks pinks ponks , rihmad peal, tuled põlevad.
Tuleb siis politseinik ja palub dokumente. Annan dokumendid ja jään ootele. Politseinik tuleb tagasi ja palub autost väljuda. Siis küsib" Kui kiirelt Me sõitsime?" Mina suht halvas tujus, ütlen vastu" Ma ei tea kui kiirelt teie sõitsite, aga mina sõitsin alla 80 kindlasti- 75 umbes."
Ding dong esimene vale vastus. Politseionule ei plõksita kunagi vastu isegi kui nad räägivad sinust kui 80-aastasest seniilsest vanaemast.
Ega onu ei jäta jonni" Kas Me teame mis ala see siin on?" Vastan "Minu teada 70 ala." Tuleb välja, et onul on teised andmed: nimelt on tegemist 50-alaga ja minu kiirus olevat olnud 78 kiltsa. No selge, kiirelt kõrvad lonti, sest 28 kiltsa üle on ikka liiga palju.
Ütlen siis onule, et ma tõesti kogemata ja et olen korralik sõitja ja pole kunagi ühtegi trahvi saanud. Onu on selgelt üllatunud ja ütleb" Kas olete kindel? Ma kontrollin politseiraadiost üle." Ütlen, " aga palun kontrollige ma pole tõesti enne trahvi saanud. "
Raadiost tuleb tõesti vastus, et eelnevad rikkumised puuduvad.
Mõttes hõõrun käsi, et see ju peaks asja minu kasuks keerama. Ääääk jälle vale vastus.
Onu siis, et noh vormistame trahvi ära. Mina, et möh?? Ausaltseeesimenekordmaenamkunagieitee kõne sai ka maha peetud. Kuna ma käsu peale nutta ei oska siis jäävad pisarad ära aga kurva näo tegemine tuli välja küll, sest olingi võimaliku trahvi saamise pärast parajalt upset.
Igatahes see mees oli nagu raudnael, muudkui pobises habemesse mantrat, et vormistame ära vormistame ära.
Leppind siis oma saatusega, et selge esimene trahv siis ja enda peale vihane, et pidi nii palju üle olema. Vormistame siis paberid ära, onu veel lohutab, et kuna esimest korda siis saate väikse summa trahvi. Mis ta tõesti ootas, et ma selle peale käsi plaksutama õnnest hakkan.
No sir, sest enne seda on ta mulle öelnud, et olenemata summast kui aasta jooksul veel kiirust ületan lähevad load. Viskan ääretult põlgliku pilgu ja suudan suu vaevu vaevu kinni hoida, sest mõttes on võimalikult salvavalt õelad vastused, loogika on ju sama mis öelda jalutule mehele lohutuseks, et mõtle sa ei pea enam tossude ja jalanõude peale raha kulutama.
Okei tegu tehtud selle eest ka karistus saadud, noh mis teha. Elu läheb edasi, tuleb leppida oma kriminaali saatusega.
Mõne aja möödudes maksan siis ka trahvi ära.
Hiljuti sai sõidetud sellest kohast mööda, tekkis mõte, et vaatan kus see kuradi 50 märk on. Sõidan ja uurin kael õieli, no mida pole seda pole. Keeran korra tagasi, et nüüd ekstra aeglaselt sõita ja uurida märgi asukohta, no kui seal on 50 ala silt siis on see igatahes nähtamatust materjalist tehtud.
Ainsad märgid, mis seal on on 70-märgid ja lausa 2 tükki järjest.
Kuna trahv juba makstud ja kaebamise aeg möödas, vannun enda rumalust maapõhja.
Järgmine kord kui politsei peatab ja hakkab rääkima mulle mingist müstilisest märgist, siis palun tal minuga käsikäes märgini jalutada, et saaksime mõlemad fakti konstateerida, sest nagu näha meeldib ka eesti politseile naiivsetele eitedele kott mõnuga pähe tõmmata.
Loo moraal: Iga politseiniku suust tulev info ei ole sulakuld. Või siis: Usalda aga Kontrolli!!
No comments:
Post a Comment