Doonori memuaarid

Minu blogi on juba nagu mingi doonorluse koduleht aga ma loodan, et kannatate ära, niikuinii ma ei tohi tihedamalt kui 2 korda aastas verd anda, nii et väga tihedalt ma sellest ei kirjuta.
Sai siis jälle verd andmas käidud ja sedakorda otsustasin proovida uut kohta Forumi keskuses. Kohalejõudmine muidugi oli rohkelt erroreid täis kui algaja progeja kirjutatud programmijupp, kuid lõpuks sinna ma jõudsin. Väikesed ruumid, kuid ülisõbralik personal. Selline tunne oli nagu oleksid kojunaasnud kauge sugulane. Esimese hooga muidugi ehmatas see sõbralikkus ära ja pead tõstis eestlase tüüpiline paranoiaosakonna koosolek, et mh miks nad nii sõbralikud on. Kindlasti tahavad sult lisaks verele veel väikse kopsu, neeru, luuüdi jne annetuse saada. Ei tahtnud, olidki nii sõbralikud lihtsalt. Sellega harjub kole kiiresti ära muideks. Ühe tädi ülesanne oli seal jagada doonoritele pakke ja nö lihtsalt seal suhelda toibuvate doonoritega. Tädi nägi välja nagu naisYoda, kuid rääkis arusaadavalt ja grammatikat järgides. Tädi arvas, et ma olen noor üliõpilane, esimesel või teisel kursusel. Võtsin seda kui meeldivat komplimenti, kuid üritasin eufooriast hoiduda arvestades et tädil olid ees umbes meetripaksused prilliklaasid. Nohja kuna tädi vanus tundus olevat seal 70 mitme plussiga siis eks arusaadav ka. Ei ma ei kurda, võtan vastu kõik komplimendid mis antakse:)

Oh crap!

Minuga ikka juhtub. Enamjaolt tänu sellele, et mul on erakordselt rumal pea keha küljes kinni. No tegelt rumal ma tema kohta ei ütleks, pigem no niii hajameelne, et see peaks juba olema kriminaalkorras karistatav või midagi.
Mis ma siis tegin? Lähen ma siis Statoili, et auto seest puhastada. Ostsin letist vajalikud zetoonid, neid käes hoides jõudsin auto juurde. Enne tolmlema hakkamist, mõtlesin, et viskan autos oleva prügi ära. Viskasin ja koos zetoonidega. Nii kui kuulsin kolinat prügikastis mida tekitasid sinna kukkunud zetoonid oli selge, et nojah uups ma tegin seda jälle. Lonkisin tagasi Statoili, ilmselgelt oli mul sisse astudes pahandust teinud kutsika nägu ees, sest teenindaja küsis kohe "Nooo mis nüüd juhtus?". Väga tore teenindaja tõmbas kätte kindad, tuli ja avas prügikasti, noppis sealt välja mu zetoonid, üks oli endale pesa teinud poolenisti söödud burksi sisse. Kui ma temaga lobisesin tema tänamise tähe all selgus, et mul on siiski lootust, sest tüdruku sõnul oli üks noormees täpselt sama teinud oma autovõtmetega ja siis lõuates teenindajatele peale hüpanud ja neid selles süüdistanud. Jah teenindaja tuli, tegi su kahjutuks, näiteks kogu keha halvava löögiga ja rebis su käest võtmed ja sina pidid jõuetuna vihast värisedes pealt vaatama, kuidas ta naeru kihistades ja ilmselgelt head meelt tundes need võtmed prügikasti viskas. Mhm täpselt nii see käis you dumbass.

uupsideisi

Teate ma olen nüüd tagasi. Ma ei julge lubada, et ma iga päev kirjutan, thats not gonna happen. Kuid vahel ikka. Nii et tulge mu boksi, endises headuses küpsiseid saama:)

Mind over matter

Käisin täna verd andmas, selgus, et olen doonor olnud juba üle viie aasta. Mis on tegelikult päris naljakas, sest ma olen lapsest saati põdenud päris tugevat foobiat. Ei, mitte nõelte vastu, vaid oma vere vastu. Ma võin silmagi pilgutamata vaadata teiste inimeste verd ja muid kehavedelikke või tükke. Siis kui teised tüdrukud unistasid baleriini ja missi elukutsest olin ma veendunud, et minust saab kohtuuurija, ime ka siis, et mulle c.s.i. sarjad nii väga meeldivad:))
Ja siis tekib küsimus, et kuidas saab enda vere peale pildi taskusse ära pakkida. Noh sain ja väga kenasti, isegi kui lapsena näpust vereproovi võeti, libistasin pildi sujuvalt tasku. Ja nüüd te küsite, et kuidas saab siuke inimene doonor olla. Mnjaa mul võttis päris pikalt aega, et esimest korda minna. Õelt küsisin kohe nuuskpiiritusega immutatud vatitupsu, see oli mul juba aastate jooksul standardvarustuseks saanud nendel protseduuridel. Aga kõik need aastad on viinud sinna, et täna andsin verd ilma nuuskpiiritust kasutamata ja ennast väga hästi tundes. Tore on see päev, kui sa avastad, et sina juhid enda elu, mitte mõni foobia. Seega see suvi lähen teise hirmu kallale ja teen langevarjuhüppe:) Kui nii edasi läheb siis saan oma suurima hirmu, kõrgusekartuse ka kenasti tuulega minema saata, mõne aasta pärast või siis hiljemalt pinsipõlveks:)

Oh aegu ammuseid

Lubasin juba päris mõnda aega tagasi üles kribada kontserdid, kus olen käinud. oolraidi teeme ära siis:

Eestis - et hoida aega kokku ei pane ma kirja Jazzkaare esinejaid ja eesti bände:
Depeche Mode
Koop
Metallica
Pet Shop Boys
Massive Attack
Avril Lavigne
Seal
nrique Iglesias
Bryan Adams
Sting (2 korda)
Bloodhound Gang
White Stripes
Simple Minds
Rihanna
Lenny Kravitz
The Scorpions
Ray Charles
Placebo
Darren Hayes

Soomes, Hartwall Arena:
Kylie Minogue

London, Hyde Park:
Justin Timberlake

Taani, Roskilde Festival:
Foo Fighters
Röyksopp
Armand Van Helden
Jamie Cullum
Snoop Dogg
Junior Senior
Green Day
Black Sabbath
Bloc Party
Duran Duran
Evil Nine
The Game
Mylo
Velvet Revolver

Roskilde festivali soovitan soojalt kõigile, kindlasti lähen sinna kunagi tagasi.
Kindlasti unustasin ma mõne kontserdi märkimata, märkimata jäid ka hetke kuumad tantsumuusika tegijad, kes siin esinemas käisid nagu Scooter jne.

Egiptus

Kuna sotsiaalne surve ja häbistamine oli juba kasvanud nii suureks, ei suutnud ma enam olla "viimane eestlane, kes pole Egiptuses käinud". Kui nüüd ausalt kõik ära rääkida siis oli Egiptusse minek tingitud tegelt soovist vähese raha eest päikest ja sooja saada (aga noh see ei kõla sugugi nii glamuurselt eksju).
Mul polnudki muid ootusi kui, et saaks sooja ja päikest. Seda ma ka sain. Õhk oli 23 kraadi ja vesi 24-25 kraadi.
Muljed:
Keset kõrbe on lihtsalt linn. Prügimägede asukohtadesse on lähenetud väga loominguliselt, kuhu vaja sinna on see tekkinud. Alati võib ka olla innovatiivne ja luua oma väike prügimäe pmst ükskõik kuhu, näha on, et kohalikud on ses suhtes väga loomingulised inimesed, prügi leidub igal pool, prügikastides vast kõige vähem, sest see lihtsalt pole trendiloojalik.

Kohalikud mehed käituvad nagu poleks nad elu sees naist näinud, rääkimata veel selle näppimisest. Nende pealetükkivus on lihtsalt meeletu. Aga no mida sa tahad, kui nende kombe kohaselt saad naist katsuda alles siis kui temaga abiellud ja siis see abielunaine peidetakse koju ja kui vahel on vaja teda õue jalutama viia siis seda tehakse nii, et naisel on ikka korralik telk ümber. Rikastele muidugi kombed ei kehti, rikaste meeste jaoks smugeldatakse vene proste sisse.
Ma juurutasin oma tõrjesüsteemi, mis töötas väga efektiivselt. "Nähtamatu mehe süsteem" see on patendi all ka:) Kui mees läheneb radarile, siis ei tohi talle silma vaadata, temast üldse välja teha, pmst sa ei kuule ega näe, et ta üldse olemas on. Siis kaob ta radarilt suht kiiresti.
Nagu ma juba mainisin pole puhtus kohalike suurim prioriteet, noh sellega võib äärmiselt loominguliselt ringi käia. Näiteks oli mu toas voodil luigekujuline kompositsioon "artistidest keda enne tunti valge rätiku nime all".
Aga üldiselt ütlen, et kui su soov on saada päikest, mõnuleda erarannas, snorgeldada või muu vesispordiga tegelda ja akusid laadida, siis selle raha eest millega praegu reise pakutakse on see kindlasti koht kus seda kõike teha.