Nii mulle aitab. Tõega noh. Eile sõitsin Lasnast Õismäele. Tee peal juhtus 3 intsidenti:
1. Ülekäigu raja kõrvalt astusid teele lehmasuuruse musta dogiga paarike. Muidugi olid nad nii trendikad et helkur kui elupäästja nende arsenali ei kuulu. Nagu autodel on kleeps "Siin autos ei kinnitata turvavööd vaid surrakse nagu mees" siis ristisin selle seltskonna koheselt "need inimesed ei kanna helkurit vaid surevad teeservas püstipäi". No tõesti. Dogile otsa põrutamisest päästis see et olin hiljuti autole talverehvid alla pannud, see et dogi silmad vastu helkisid, ja see et just olin autol vahetanud uued kojamehed. Muidu oleks laks ka tulnud.
2. Süda kloppides, käte värisedes ja omaette ropendades sõitsin siis edasi. Vaevalt mõnisada meetrit edasi jooksid üle tee 2 poissi. Nüüd vihastasin juba nii, et tahtsin auto teele jätta, neile järgi joosta ja vitsaga tagumikud triibuliseks kütta. Muidugi olid nad suht tumedalt riides ja ilma helkuriteta.
3. Akadeemia teel tuli suure hooga tsikk ja klapid peas astus ilma ringivaatamata teele. Eino ma saan aru, et tüdruk arvab, et ta on nii kuul et keegi talle otsa ei raatsi sõita. Aga enne teele astumist võiks ikka veenduda, et ega otse auto ette ei astuta. Pidurdamismaa and shit juu nõu.
Ühesõnaga täna ostan ma poest persetäie helkureid ja hakkan neid jagama, mulle aitab tõesti, kui inimestel on kahju 5 eegust, et seda helkuri peale panna ja oma elu säästa siis peab keegi teine see 5 eeku ohverdama. Jagamise protseduur on muidugi hetkel väljatöötamisel; väga vist ei toimi suure sõimu saatel helkuriga piki pead viskamise meetod, vaja on vist vähe leebemat lähenemist.
Sõpradele ja perele ka viia kõikidele helkurid ja öelda, et ma armastan teid liiga palju, et lasta teil helkurita ringi kõndida.
