Kasvult challenged tegelaste ahistamine

Ma ei ole just kõige pikem. 160 senti. Oma arust täpselt ja piisavalt parajalt. On korporatsioone ja ettevõtteid, kes minuga ei nõustu, või on nad orienteeritud just pikkadele inimestele?
Eriti vaenulikud kohad on näiteks Rimi või Prisma poed. Nende väisamise olen juba ammu järgi jätnud. Miks? Millegipärast on minule vajalik kraam just lae alla tõstetud, kust vaid korvpallimeeskonna liikmed asju ulatavad võtma. Olen proovinud nii hea kui kurjaga:
1. Alumistele riiulitele jalgupidi ronimine pole väga hea mõte, sest esiteks tegi alumine riiul nii kaeblikku häält, nagu hakkaks otsi andma ja turva kappas seda nähes imekiirelt minu suunas raadiosse midagi lõuates. Ronisin näost punasena kohe maha ja tegin moosivarga nägu. Igatahes see plaan polnud kõige parem.
2. Järgmisena läks käiku plaan hakkama saada ilma abivahendita. Külarahvale tegi väga palju nalja omaette üles-alla hüplev mimm. Minul jälle naljakas polnud, sest ilma abivahenditeta oli see plaan ka määratud läbikukkumisele.
3. Järjekordne ideesähvatus, võtta abiks töötajatele ettenähtud, redel/pukk/taburett lõppes punktis 1 kirjeldet viisil. Siinkohal vannun käsi südamel, et mul polnud plaanis seda riistapuud koju nihverdada (Juhul kui see kuri turvamees mu bloogi loeb).
4. Ilmselgelt lihtne plaan, kutsu külarahvas appi oli teoorias geniaalne, praktikas määratud haledale läbikukkumisele. Nimelt osad ei saanud aru, et mida see inimene tahab, osad said selle peale siukse naerukrambi, et selge see et väikse füüsilise etteaste tegemine ei õnnestu naerust kõveras olles. Ja millegipärast kui pikka vaja on siis otse loomulikult otsi neid nagu tikutulega taga, möörfi seadus noh.
Ja veel enamus pikakasvulisi on meesterahvad, nende jaoks oli millegipärast palve endale appi tulla kutseks, et palun löö siis mulle külge ka. Palun mehed seletage mulle küll seda loogikat???
Igatahes uue ja töökindla plaani väljatöötamiseni väldin ülalnimetatuid kohti.

Tasuta nõuanded

Kirjeldan olukorda: Oled mingil üritusel kui küsitakse, et millega tegeled. Ütled. Kohe pressib ennast keegi ligi, kes kurdab oma muret ja ootab sinult nõuannet. Mõttes karjatad "Halloo, mul on veiniklaas peos, tööpäev on läbi ja tahaks ennast lihtsalt vabaks lasta, do you mind?"
Kusjuures see on leviv trend: üks tuttav arst ei ütle kunagi, et on arst sest kohe haarab keegi oma tervisemurega nööbist kinni, et tead mul tihti pea valutab, mis sa soovitad jne. Kui julged öelda, et praegu on vaba aeg, palun tule vastuvõtule, räägime siis sellest, siis inimene kohe solvub ja hakkab rääkima, et ma ainult ju küsisin, vaja kohe siis ülbitsema hakata.
Miks puudub inimestel lugupidamine sinu vaba aja suhtes ja sinu suhtes.
Muidugi sa võid ju vahel tasuta nõustada aga miks seda lausa eeldatakse ja nõutakse, eriti tegelased, keda sa esimest korda elus näed ja kelle nimegi sa ei mäleta üldise tutvustamise käigus?
Küsida ju võib aga kui näed, et inimene ilmselgelt ei taha seda vestlust praegu pidada ja on silmaga nähtav, et ta tunneb ennast ebamugavalt siis võiks ju korra enda ego unustada ja teine rahule jätta. Kas on raske pakkuda, et lähme mõnikord lõunale arutame seda teemat, et teen sulle tänutaheks lõuna välja.
Sõpradega pole muret, nendele annad ikka nõu kui vaja ja nemad saavad ka aru kui palud, et räägime sellest homme või kui sul tõesti mingil hetkel pole aega selles mures aidata. Nende jaoks oled sa inimene mitte ainult selle elukutse esindaja.
Ka teevad seda täiesti võõrad. Ebaviisakaima auhinna pälvis tegelane, kes helistas öösel kell 2 purjus olekus ja tundis huvi töökuulutuse vastu. Nii bright ja loomingulise tegelase vältimiseks on öösiti mu telefon nüüd välja lülitatud. Helistamine nädalavahetustel ei üllata enam absoluutselt. Ka pälvivad eriauhinna totaalselt võõrad, kes on töökuulutuse juures näinud sinu kontakte ja paluvad, et sa kui selle ala inimene vaataksid nende cv-d ja annaksid nõu ja kohendaksid seda ja paluvad meiliaadressi, et see sulle muidugi ülla-ülla nädalavahetusel saata. Ja ega nad siis ei kandideeri sinu ettevõttesse vaid kuhugi mujale aga lihtsalt eeldavad, et midagi maksmata loobud sa oma vabast ajast ja noh sõbramehe poolest lihtsalt aitad neid, sest neil on ju vaja. Sure mate!!
Eks ma vahel unusta(si)n ka ise selle viisaka käitumise ja hakkasin nõuannet nuruma, nüüd võin öelda, et teen seda väga harva, sest ühel hetkel kangastuvad mulle silme ette need tegelased kellest ülalpool juttu ja tuleb meelde lihtne lause: käitu teistega nii nagu tahad, et sinuga käitutakse.

Abivalmis ja heatahtlik politsei - Jee rait

Et kõik saaks ausalt räägitud alustan algusest.
Kena septembri algus, sõidan mööda linna ringi.
Korraga uuaa-uuaaa ja tahavaatepeeglis sähvivad tuled nagu diskosaalis. Minu taga olev mootorrattapolitseinik annab märku, et kolime palun tee äärde.
Keeran siis tee äärde ja jään ootama. Viskan kiire pilgu ka , et kõik oleks pinks ponks , rihmad peal, tuled põlevad.
Tuleb siis politseinik ja palub dokumente. Annan dokumendid ja jään ootele. Politseinik tuleb tagasi ja palub autost väljuda. Siis küsib" Kui kiirelt Me sõitsime?" Mina suht halvas tujus, ütlen vastu" Ma ei tea kui kiirelt teie sõitsite, aga mina sõitsin alla 80 kindlasti- 75 umbes."
Ding dong esimene vale vastus. Politseionule ei plõksita kunagi vastu isegi kui nad räägivad sinust kui 80-aastasest seniilsest vanaemast.
Ega onu ei jäta jonni" Kas Me teame mis ala see siin on?" Vastan "Minu teada 70 ala." Tuleb välja, et onul on teised andmed: nimelt on tegemist 50-alaga ja minu kiirus olevat olnud 78 kiltsa. No selge, kiirelt kõrvad lonti, sest 28 kiltsa üle on ikka liiga palju.
Ütlen siis onule, et ma tõesti kogemata ja et olen korralik sõitja ja pole kunagi ühtegi trahvi saanud. Onu on selgelt üllatunud ja ütleb" Kas olete kindel? Ma kontrollin politseiraadiost üle." Ütlen, " aga palun kontrollige ma pole tõesti enne trahvi saanud. "
Raadiost tuleb tõesti vastus, et eelnevad rikkumised puuduvad.
Mõttes hõõrun käsi, et see ju peaks asja minu kasuks keerama. Ääääk jälle vale vastus.
Onu siis, et noh vormistame trahvi ära. Mina, et möh?? Ausaltseeesimenekordmaenamkunagieitee kõne sai ka maha peetud. Kuna ma käsu peale nutta ei oska siis jäävad pisarad ära aga kurva näo tegemine tuli välja küll, sest olingi võimaliku trahvi saamise pärast parajalt upset.
Igatahes see mees oli nagu raudnael, muudkui pobises habemesse mantrat, et vormistame ära vormistame ära.
Leppind siis oma saatusega, et selge esimene trahv siis ja enda peale vihane, et pidi nii palju üle olema. Vormistame siis paberid ära, onu veel lohutab, et kuna esimest korda siis saate väikse summa trahvi. Mis ta tõesti ootas, et ma selle peale käsi plaksutama õnnest hakkan.
No sir, sest enne seda on ta mulle öelnud, et olenemata summast kui aasta jooksul veel kiirust ületan lähevad load. Viskan ääretult põlgliku pilgu ja suudan suu vaevu vaevu kinni hoida, sest mõttes on võimalikult salvavalt õelad vastused, loogika on ju sama mis öelda jalutule mehele lohutuseks, et mõtle sa ei pea enam tossude ja jalanõude peale raha kulutama.
Okei tegu tehtud selle eest ka karistus saadud, noh mis teha. Elu läheb edasi, tuleb leppida oma kriminaali saatusega.
Mõne aja möödudes maksan siis ka trahvi ära.
Hiljuti sai sõidetud sellest kohast mööda, tekkis mõte, et vaatan kus see kuradi 50 märk on. Sõidan ja uurin kael õieli, no mida pole seda pole. Keeran korra tagasi, et nüüd ekstra aeglaselt sõita ja uurida märgi asukohta, no kui seal on 50 ala silt siis on see igatahes nähtamatust materjalist tehtud.
Ainsad märgid, mis seal on on 70-märgid ja lausa 2 tükki järjest.
Kuna trahv juba makstud ja kaebamise aeg möödas, vannun enda rumalust maapõhja.
Järgmine kord kui politsei peatab ja hakkab rääkima mulle mingist müstilisest märgist, siis palun tal minuga käsikäes märgini jalutada, et saaksime mõlemad fakti konstateerida, sest nagu näha meeldib ka eesti politseile naiivsetele eitedele kott mõnuga pähe tõmmata.
Loo moraal: Iga politseiniku suust tulev info ei ole sulakuld. Või siis: Usalda aga Kontrolli!!