Tasuta nõuanded

Kirjeldan olukorda: Oled mingil üritusel kui küsitakse, et millega tegeled. Ütled. Kohe pressib ennast keegi ligi, kes kurdab oma muret ja ootab sinult nõuannet. Mõttes karjatad "Halloo, mul on veiniklaas peos, tööpäev on läbi ja tahaks ennast lihtsalt vabaks lasta, do you mind?"
Kusjuures see on leviv trend: üks tuttav arst ei ütle kunagi, et on arst sest kohe haarab keegi oma tervisemurega nööbist kinni, et tead mul tihti pea valutab, mis sa soovitad jne. Kui julged öelda, et praegu on vaba aeg, palun tule vastuvõtule, räägime siis sellest, siis inimene kohe solvub ja hakkab rääkima, et ma ainult ju küsisin, vaja kohe siis ülbitsema hakata.
Miks puudub inimestel lugupidamine sinu vaba aja suhtes ja sinu suhtes.
Muidugi sa võid ju vahel tasuta nõustada aga miks seda lausa eeldatakse ja nõutakse, eriti tegelased, keda sa esimest korda elus näed ja kelle nimegi sa ei mäleta üldise tutvustamise käigus?
Küsida ju võib aga kui näed, et inimene ilmselgelt ei taha seda vestlust praegu pidada ja on silmaga nähtav, et ta tunneb ennast ebamugavalt siis võiks ju korra enda ego unustada ja teine rahule jätta. Kas on raske pakkuda, et lähme mõnikord lõunale arutame seda teemat, et teen sulle tänutaheks lõuna välja.
Sõpradega pole muret, nendele annad ikka nõu kui vaja ja nemad saavad ka aru kui palud, et räägime sellest homme või kui sul tõesti mingil hetkel pole aega selles mures aidata. Nende jaoks oled sa inimene mitte ainult selle elukutse esindaja.
Ka teevad seda täiesti võõrad. Ebaviisakaima auhinna pälvis tegelane, kes helistas öösel kell 2 purjus olekus ja tundis huvi töökuulutuse vastu. Nii bright ja loomingulise tegelase vältimiseks on öösiti mu telefon nüüd välja lülitatud. Helistamine nädalavahetustel ei üllata enam absoluutselt. Ka pälvivad eriauhinna totaalselt võõrad, kes on töökuulutuse juures näinud sinu kontakte ja paluvad, et sa kui selle ala inimene vaataksid nende cv-d ja annaksid nõu ja kohendaksid seda ja paluvad meiliaadressi, et see sulle muidugi ülla-ülla nädalavahetusel saata. Ja ega nad siis ei kandideeri sinu ettevõttesse vaid kuhugi mujale aga lihtsalt eeldavad, et midagi maksmata loobud sa oma vabast ajast ja noh sõbramehe poolest lihtsalt aitad neid, sest neil on ju vaja. Sure mate!!
Eks ma vahel unusta(si)n ka ise selle viisaka käitumise ja hakkasin nõuannet nuruma, nüüd võin öelda, et teen seda väga harva, sest ühel hetkel kangastuvad mulle silme ette need tegelased kellest ülalpool juttu ja tuleb meelde lihtne lause: käitu teistega nii nagu tahad, et sinuga käitutakse.