Armumine

Üks ilusamaid asju elus on armumine. See tunne, mis kohati teeb sinust täieliku lamba, on nii kõikehõlmav vaimustusepuhang teisest inimesest, et täidab kõik sinu meeled ja ajusopid.
Need hetked, mis jäävad meelde kauaks pärast seda kui armumine ise on ammune minevik.
See vaimustus teisest inimesest paneb su hommikuni üleval olema, et saaks teise inimesega rääkida. Sa võid temaga jalutada teise maailma otsa, mis sest et jalas on maailma ebamugavamaid jalanõud ever.
Isegi suhteliselt ebaromantiline naine nagu mina, tahan korraga jalutada rannas, vahtida päikeseloojangut (olgem ausad sa oleksid nõus selle inimese kõrval ka vahtima värvi kuivamist seinal või seisvaid masuudivaate) ojaaa ja suudelda, suudelda, suudelda. Õrnalt, kirglikult, ennastunustavalt parkimisplatsil, rannas, kusiganes armunutel siinkohal inspiratsioonist puudus küll ei tule.
Panna pea teise inimese sülle ja nautida temaga koosolemist.
Isegi kõige mõistlikumad inimesed suudavad kirjutada armununa kõige idiootsemaid sms-e, sest see inimene on su peas ja hinges ka siis kui ta su kõrval pole.
Sa naeratad iga asja peale, üldjuhul on see naeratus sinu näkku lihtsalt kleebitud, suunurgad ei lähe alla. Sellel ajal konsumeerid sa tohutul hulgal muusikat, võimalikult palju temaatilist muusikat. Armununa on sul tunne et sa suudad kõike, everything is possible.
Sa võid inimesega msn-s tundide kaupa vestelda, telefoni otsas rippuda kuniks aku lihtsalt annab otsad.
Need hetked on pannud inimesed looma kauneimat kunsti, muusikat ja ilu üldse mida on võimalik.
Need hetked on sulle kallid elu lõpuni.
Aitäh.
Ja ennetamaks küsimusteparve: ma pole hetkel armunud, see on lihtsalt kokkuvõte mind vaimustanud hetkedest minu elus:)