Käisin täna verd andmas, selgus, et olen doonor olnud juba üle viie aasta. Mis on tegelikult päris naljakas, sest ma olen lapsest saati põdenud päris tugevat foobiat. Ei, mitte nõelte vastu, vaid oma vere vastu. Ma võin silmagi pilgutamata vaadata teiste inimeste verd ja muid kehavedelikke või tükke. Siis kui teised tüdrukud unistasid baleriini ja missi elukutsest olin ma veendunud, et minust saab kohtuuurija, ime ka siis, et mulle c.s.i. sarjad nii väga meeldivad:))
Ja siis tekib küsimus, et kuidas saab enda vere peale pildi taskusse ära pakkida. Noh sain ja väga kenasti, isegi kui lapsena näpust vereproovi võeti, libistasin pildi sujuvalt tasku. Ja nüüd te küsite, et kuidas saab siuke inimene doonor olla. Mnjaa mul võttis päris pikalt aega, et esimest korda minna. Õelt küsisin kohe nuuskpiiritusega immutatud vatitupsu, see oli mul juba aastate jooksul standardvarustuseks saanud nendel protseduuridel. Aga kõik need aastad on viinud sinna, et täna andsin verd ilma nuuskpiiritust kasutamata ja ennast väga hästi tundes. Tore on see päev, kui sa avastad, et sina juhid enda elu, mitte mõni foobia. Seega see suvi lähen teise hirmu kallale ja teen langevarjuhüppe:) Kui nii edasi läheb siis saan oma suurima hirmu, kõrgusekartuse ka kenasti tuulega minema saata, mõne aasta pärast või siis hiljemalt pinsipõlveks:)
1 comment:
Nonii, paistab, et verd võttes võeti ää ka energia... Seda juhtub, kui kribalalt nii suur protsent kehakaalust nõela sisse imetakse. Et enam pole jaksu kirjutagi...
Post a Comment