Põikasin veelkord genfist läbi. Seekordsest käigust jäi meelde järgmist:

- Kui te arvate et Jõulueelne aeg Šveitsis on lumerohke, siis arvake uuesti. Genfis oli muru roheline, puud rohelised ja lund ei saanud endale ette kujutada ka parema tahtmise korral.

- Ootasin Genfi lennujaama ees taksot. Sõidab ette päevinäinud korralik mersu. Roolist astub välja vanem hõbedapäine kuldraamidega prillidega vanem daam, kasukas seljas. Kuna tegu oli tõesti ikka pensionieas daamiga, siis hakkasin ise vinnama kohvrit pagasnikusse. Mille peale taksist daam kukkus mahedalt tõrelema minuga prantsuse keeles. Noh, et ei austa teda ja ei lase tal tööd teha. Omast arust just üritasin näidata üles austust endast vanema vastu:)

Porivaipade asemel olid autos igal pool maas pärsia vaibad. Pagasnik oli lausa üleni pärsia vaibaga vooderdatud.

- Tagasiteel tuli mulle järgi järgmine takso. Aasta-paar vana Mersu. Sees heledad nahkistmed, telekad jne. Tagaistmel istudes hämmastusin, et jalaruumi oli väga palju. Sirutasin istudes oma jalad välja ja need ei ulatunud esiistmeni. Roolis oli noor naisterahvas. Kuid eriti meeldis see, et taksojuhid ka eelmine kord on kõik ääretult viisakad, väljanägemiselt suht jõukal järjel. Tundub et Genfis olla taksojuht on päris hea elu:)