
Mulle väga meeldib inimesi vaadelda. Väga huvitavaid leide kohtab vahel. Nagu näiteks:
1. Oleme mingil kunstinäituse või asjanduse avamisel. Kuulajatele on pandud üles 2 rida toole, et neile siis diipe loenguid pidada. Mittediibi inimesena istusin mina tagareas, kulistasin veini ja imetlesin diipe inimesi. Esireas üks mimm hakkas korraga oma suure koti kallal sobrama. Sobrab ja sobrab ja seda muidugi suht häälekalt. Mõtlesin, et mis paanika nüüd lahti küll on. Lõpuks jäi kott kaotajaks ja mimm sai kätte kotist soovitud asja. Nimelt võttis sealt välja vardad ja lõngakera ja kukkus kuduma. Einoh õige kah ega suuga teed lossi ja käega ei kärbsepesagi või kuidas see vanasõna oligi.
2. Bussikaaslaseks oli mul hiljuti vanem memm. Istus terve tee kasukas. Vanakooli reisija. Kõigepealt kraamis kotist välja termose ja libistas teed juua ja võileiba süüa. Siis oli aeg meelelahutuseks. Vanakooli tegijale kohaselt võttis memm välja slaidikogu. Ilusti karbis raamivärvide järgi ritta sätitud. Siis võttis mingi riistapuu ja hakkas läbi selle slaide vaatama.
Kui enne mahaminekut võtsin klapid peast, püüdis memm ka minuga kontakti astuda, ulatades mulle plaadi sõnadega: "Teie kui muusikaarmastaja oskate vast hinnata nii kvaliteetset muusikat" Plaadi nimi oli ülistuslaulud Jeesusele.
3. Millegipärast meeldin ma väga just usinatele jumalasulastele. Ei oska öelda miks, aga ju nad tunnevad minus kui paadunud ateistis head väljakutset. Üks päev jagas jälle üks mulle Vahitorni, kui keeldusin sellest viisakalt, arenes meie vahel välja vestlus.
Kus temapoolsed väited olid, et Vahitorn on meie aja parim kirjandusväljaanne ja iga kirjandusega kokku puutuv inimene peab Vahitorniga kursis olema. Ma muidugi julgesin selles vägagi kahelda. Iseenesest oli arutelu väga huvitav ja kestis isegi päris kaua. Kuid ühel hetkel, kui otsustasin lõpetada vestluse ja naasta oma patuelu argipäeva toimetuste juurde, siis inimene viimases paanikas, kuna mind ei õnnestunud taevassepääsejate hulka vormistada, kaotas lootuse ja karjatas:" Ise tead, sa lähed põrgusse!!" Absoluutselt maitsekas tähelepanek, peaks ütlema.
4. Tuli üks inimene töövestlusele. Noor tütarlaps. Ütleb kenasti tere ja järgmine lause mille põrutab "A sa ei olegi vana!!!" Kohe üllatusega ja kõvasti. Mina vastu "??????" Ma näen seda inimest esimest korda elus ja et siis selline tähelepanek. Kusjuures ta ei seletanudki ära, et miks nii ütles.
5. Järgmine inimene kandideeris ametikohale, kus peaks ja oleks soovitav vägagi väljapeetud ja viisakas olla. Vestluses kasutas antud inimene järgmisi väljendeid "mul on savi", "kurat"," eelmine töökoht oli perses"," Raamatuid ma ei loe, sest need on suht sitt", "teatris ma ka ei käi sest seal mingid koledad eided halisevad laval" jne. muid pärleid.
6. Veel üks tore inimene käis ka vestlusel. Küsimuse kohta, et mida üldse minu poolt esindatud ettevõtte kohta teab, tõmbas neiu hinge ja hakkas hoolsalt vuristama fakte ette. Aga vaene laps peksis täiega segast. Tüdruk oli kodutöö küll korralikult ära teinud, kuid kandis valele adressaadile neid ette. Minul oli suht naljakas aga temal oli nutt kurgus, kui selgitasin, et meie ei ole ettevõte x vaid hoopis y.
7. Ka oli vestlusel kunagi üks ehtne matshomees, kes arvas, et edukas tööintervjuu tuleb lõpetada intervjueerija tagumikule patsutamisega.